Kust on pärit need liited? Näiteks "nimetet" ja "olen huvitet" jms. Olen paljudes kohtades näinud, et sellist lõppu kasutatakse, aga kas see on ka ametlikult õige? Või on mingi murre...? :P
Palun aidake, olen pool aastat pead murdnud!

Kui õigesti mäletan, siis mingi vananenud vorm. Aga täiesti korrektne siiski. Nimetet=nimetatud, huvitet=huvitatud jne.

Otsisin ka ÕS-ist tõestusmaterjali, aga leidsin vaid "nimetet" kohta mõne näite. Võib-olla on teised taolised sõnad inimeste enda tuletatud? Kuskil võiks ilusti kirjas olla, saaks süda rahu.

Ma vahest ikka kasutan seda lõppu. Päris mõnus.

Kui ma nüüd ei eksi ja õigestii mäletan, siis 12. klassi mingisuguses kirjanduse õpikus peaks kuskil luuletuste juures olema midagi mainitud. Niiet kellel see tee ees on võib uurida.

Tegu on tud-kesksõna paralleelvormiga (nimetatud ~ nimetet jt). Tet-vorm ei ole neutraalne kirjakeel, ent seda võib kasutada teatud puhkudel stiili ilmestamiseks. Tet-vorm on üks Johannes Aaviku keeleuuendusettepanekuid ja sellest võib lähemalt lugeda nt Aaviku "Keelelisest käsiraamatust" (ilmunud 1932). Rööpvormina esineb tet-vorm ka mõnes ÕSi artiklis, nagu "eel-", "niinimetatud", "nõnda" (vt ÕS 2006, http://www.eki.ee/dict/qs2006/).

Allikas: EKI Keelenõuanne

— Jälgi mind Twitteris

Ma tean, et näiteks Hiiumaal kasutab vanem generatsioon seda varianti palju. Võib olla ka juhus võib-olla ka mitte

Tänud. Asi selge siis =)