Ma ei teagi kas sellel kindlal tüübil mingi täiesti omaette nimetus ka on, aga ometigi väga paljud filmid on täpselt selle järgi üles ehitatud. Suurem osa sellest on küll suhteliselt saast, aga ma olen sattunud ka mõne parema ja naljakama otsa.
Ülesehitus:
Film algab sellega, kuidas näidatakse, ehk tutvustatakse ühe isiku (ehk siis peategelase) igapäevast elu. Midagi on selles alati negatiivset - liiga rutiinne, igav, pessimistlik, üksik jne.
Film saab üsna alguses juba uue pöörde, sest ta satub mingi idee otsa või lihtsalt mingisuguse juhuse tagajärjel tahab ta elus midagi muuta või midagi korda saata või millegi poole pürgida. Kõige selle juures on praktiliselt 100% nendesse filmidesse kas üks suur armulugu sisse pandud, ehk siis kõige selle muutumise käigus jääb silm peale ka mingile vastassoo esindajale. Umbes filmi keskel või natukene varem on see niiöelda "tipphetk", kus kõik läheb üliõnnelikult ja kõik oleks justkui superhea. See ei kesta aga kaua, sest see peategelane ei oska kuidagi õigeid ja tegelikult väärtuslikke asju väärtustada ja sellise "priiskamise" või lohakuse tõttu läheb kõik mingiks ajaks jälle allamäge (tavaliselt ka tüli selles värskes suhtes). Filmi lõpu poole õpitakse mingitest vigadest ja võetakse ennast tõeliselt käsile ja parandatakse need vead ära ja film lõpes siis kas õnnelikult või vähemalt lihtsalt õigesti ja asjad on niiöelda joones lõplikult.
Mõned näited kah:
"Yes Man"
"Bruce Almighty"
"500 Days of Summer"
"Adventureland"
"American Beauty" (kuid see veidike teistsugune)
"Dumb and Dumber"
"Youth in Revolt"
"Juno"











