Kui tegu pole konkreetselt ühe korrektse küsimusega, vaid täiesti jutu keskel paikneva kiire lisaküsimusega, siis kuidas te selle küsimuse lõpetate?

Näide:

Mari: ...Ma vist lähen üksinda sinna.
Toomas: A ta ei tulegi (vä)?

Miks ma seda küsin, on lihtsalt sellepärast, et ma olen avastanud enda puhul pahatihti kasutamas sõna "vä" või "või", aga "või" tundub imelik ja "vä" väga matslik. Olen proovinud, et ei ütle midagi, aga siis kõlab see nagu mina ütleksin ise selle vastuse, mitte ei küsi seda.
Üks võimalus on iga sellise kiire lühiküsimuse ette panna sõna "Kas", aga see läheks tiheda juurdeküsimuse puhul juba liialt formaalseks.
Saaks ka küsimuse lõppu teha häälekõrgenduse, aga igaühe kõne eripärale selline üles minemine ei sobi.

Tahaks teada, mis variante keegi kasutab ja mis jätab kõige parema ja mis kõige koledama mulje.



[Muudetud: 14.6.2013 Gals]

Elementaarne on, et küsilause alustatakse küsisõnaga. Seda posti nähes peaks vist mõni emakeeleõpetaja seebi ja nööri peale mõtlema!
Vähemalt niipalju peaks elus ette mõtlema, et kui lauset alustad, siis peaks sellel hetkel idee olema, kuidas seda lõpetada.

[Muudetud: 14.6.2013 Kolumats]

Tean küll kuidas on õige ja kuidas vale, aga paraku jooksev kõnekeel on midagi muud, kui kirjakeel. Loomulikult korrektne küsimus algab küsisõnaga.
Aga kirjakeeles ei räägita.
Teemat ei teinudki sellepärast, et teada saada kuidas on õige, vaid et mida teised kasutavad enamjaolt

Ise ka üritan hoiduda vä'st ja kasutan sellepärast pigem või'd küsimuse lõpus. Kõlab minu meelest paremini ja endal parem kuulata. Täiesti vä'st hoiduda on paraku võimatu, kuna terve küsilause algus on juba vale.

Eh, teema autor, ära nüüd nii üle ka mõtle Kõnekeeles võid sa vabalt kasutada just neid väljendeid, nagu sulle meeldib. Ja vältida neid, mis on ebameeldivad.
Mina isiklikult väldin teatud väljendeid nii kõnes kui kirjas teadlikult. Näiteks "vä" on selline väljend, mis toob alati ette mingi Vändra-Aveli arengutasemega naisterahva kujutise. See pole absoluutselt meeldiv. Kui kuulen või loen kellegi teise poolt seda, siis lihtsalt ignoreerin.
Alati ei peagi ju lause lõppu või ette mingit vastavat määrust panema. Selle saab küsimuseks muuta ka häälduse abil (vt o really owl).
See on minu soovitus.

Algse postituse näites piisab täiesti küsimusest kujul "A[ga] tema?" - see ei ole kindlasti konstateering, sunnib vastama (mõtet lõpetama) ja on veel kiirem välja öelda (=hoiab veel rohkem energiat kokku)

Mina kasutan "vä(ä)" lõppu juhtudel, kui on vaja loll küsimus esitada või teisele poolele selgeks teha, et tema väide oli tobe. Noh, umbes nii, et (vähemalt) üks meist on blondiin Rohkem küll kirjalikus tekstis, aga sobib suulisesse ka. Eelduseks on, et teine pool ei ole blondiin ja saab vihjest aru.

Muidu püüan ikka küsisõna ("kas") kasutada või siis sellist alulmainitud poolikulauselist küsimust. Vahel lipsab mõni "või" ikka ka lause lõppu, eriti kui küsisõna meelest läheb ja tegusõna on juba välja öeldud.

Ja kõige kokkuhoidlikumad küsimused on umbes "Äh?", "Möh?" ja "Miks?"

Ikka "küsilause".

Mul oleneb sellest, et kellega ma räägin. Sõpradega suheldes läheb samamoodi "vä" ; "w" lause lõppu.