Sai siis puhtalt huvi pärast film ära vaadatud, kas ta siis tõesti nii nalb on. Ning jah - see on üks kohutavamaid filme, mida ma viimasel ajal näinud olen. Näitelemine on kohati nii halb, et see on lausa naljakas. Eriefektid samuti (tipp oli see, kuidas suured jääkamakad majadele peale kukkusid). Samuti ka ülesehitud etc. Näiteks inimesed kõnnivad lumesajus ringi, kuid mitte grammigi lund ei lange riietele ning kogu aja jooksul ei tulnud mitte kellelgi grammigi veeauru suust.
Filmi parim osa:
Pere ärandab mingi kaubiku. Perepea läheb võtmeid otsima, laps ja naine jäävad autosse. Sel hetkel kui nad autosse ronivad, EI OLE võtmeid autol ees. Järsku Nelson avastab: "MOM, THE KEYS ARE IN IGNITION!" Ja tõepoolest, järsku olid võtmed ette tekkinud.
- Tegu filmiga, mis kestab üle kahe ja poole tunni, kuid lõppkokkuvõttes on nii mõjuv, et lausa perfektse teosena võiks seda esile tuua. Minupoolne hinne on kindel 10/10!
Päris mitut sarja ka hakanud jälgima. Üks parim ja naljakaim on ameeriklaste versioon kängude Wilfred. Peaosas on Elijah "Frodo" Wood, kes teebki usa-kate versiooni paremaks. Teine peaosaline(tegelikult see õige peategelane) on Ryani(Wood) naabri koer Wilfred. Asja teeb huvitavaks see, et vaid Ryan näeb Wilfredi kui inimeselaadset tegelast, kel on karvkate, tolgendavad kõrvad, saba ja ebaviisakad kombed. Teised inimesed näevad teda aga tavalise koerana :D Kiiresti saavad Ryan ja Wilfred omavahel suurteks sõpradeks, ning Wilfred jagab õpetusi inimeste, armastuse ja elu kohta. Vahepeal ajab ta oma koera asja ja vahepeal mulistab bongi või kimub koni. Vot siuke tegelinski
Harry Potter and The Deathly Hallows Part 2 . Sellele, kes on kõik filmid läbi vaadanud meeldib kindlasti ka see viimane osa. Hinne minu poolt oleks 9/10
Harry Potter and The Deathly Hallows Part 2 . Sellele, kes on kõik filmid läbi vaadanud meeldib kindlasti ka see viimane osa. Hinne minu poolt oleks 9/10
Kas viimane film pani nutma ka natuke? Kuulsin, et pool saali oli kinos nutnud viimase filmi ajal- kui õde käis vaatamas. Ise plaanin varsti teha Harry Potteri maratoni ning siis viimast filmi lõpuks vaadata
Vaatasin lõpuks siiski selle asja ära. Kõik ju kiidavad ja kuna olen liiga tihti sääraseid soovitusi ignoreerinud ja feilinud, siis mõtlesin seekord olla ennetuslikku laadi. Asi tuli alla muidugi ülinobedalt ja isegi ka subtiitrid olid seal olemas. Jah, ma vaatan võimalusel filmi subtiitritega, sest alati pole võimalik keerata volüümi nii valjuks, et ka kõige peenem nohin kostuks. Ja ei, ma olen suuteline inglaste ja usakate keelt mõistma vägagi perfektselt. Mingil põhjusel on tüüpreaktsioon järgnev:
Konn: "Kas sellel filmil subtiitrid ka on?"
Vastas: "Subtiitrid? Milleks neid vaja on, ma vaatan alati ilma, sest saan kõigest aru, pff."
Riitaardid on ikka mõned. Kui sa ei elutse üksi, siis on see ainulaadne võimalus korvamaks piisava helitugevuse puudujääki. Mis on selles nii imelikku? Ja liiga tihti on ka eestikeelsetes filmides kohti, kus oleks hea, kui jutt jookseks ka filmi all, sest neid erinevaid hääldusvorme on lihtsalt liiga palju.
Filmi juurde. Nagu öeldud, tegu kiidetud ja IMDb väitel ka hinnatud filmiga. Aga minu jättis see suures osas külmaks. See film oli sedasorti, nagu algne 2012. Tähendab, vaataja külvatakse üle pool-teadusliku fantaasiaga, lisatakse mitmepalgeline karakter ja visatakse kümnesse eri situatsiooni. Seal ta siis jahmerdab.
Nagu plot kirjeldab, siis saab tüüp kätte tableti, mis muudab ta ajutegevust maksimaalsuseni. On legend, et inimene kasutab enda ajutegevusest vaid murdosa. See ravim muudab aktiivseks kogu aju.
Herr Kermit, ennast segab subtiitrite olemasolu sedamoodi, et siis koguaeg loed automaatselt supakaid ja ei vaata filmi ennast. mis toimub. kes räägib. detailid jäävad vahele.
Herr Kermit võiks ikka filmi juurde jääda filmist rääkides mitte mingit subtiitrite iba ajama hakata. Subtiitrid on üldiselt head asjad, kui võõrkeelset(nt. saksa, vene, jaapani) filmi vaadata.
[Muudetud: 26.7.2011 kurjajuur]
|ViimaneFM| Aim with the hand, shoot with the mind, kill with a heart like arctic ice.
Suur ty Kermitile, täna kellele olen siit teemast juba kümneid ja kümneid häid filme leidnud. Ise vaatasin viimati üle Pulp Fictioni ja Into the wildi , mõlemad niuksed filmid , mida vaataks mitu mitu korda ja pms kohustuslikud imo :D.
Hiljuti, kui olin Haapsalus, siis sai räägitud ühe mehega, kelle üks poegadest teenis kahel Afganistani missioonil. Peale viimast aga veetis ta paar kuud kodus ning lasi ennast maha. Seal olid küll muud tegurid juures, kuid suures osas jäi põhjus selgusetuks.
Antud film räägib psühhiaatrilisest terminist post-traumatic stress disorder ehk eestikeeli on lühinimetus traumajärgne stress. Vaadeldakse filmis sõja mõju sõdurile ja just psüühikale. Miks tapavad sõdurid ennast, või hullemal juhul võõraid inimesi enda kodumaal, või hoopis pereliikmeid? Päris ühest vastust film ei anna, kuid selgitab teemat.
Sellest filmist väga midagi ei oodanud. See, et from makers of Pineapple Express ei skoori küll mingeid lisapunkte. Pigem vastupidi, kuna Ananassiekspress oli minu meelest üks erakordselt pask film. Reaalselt näidati junkysid nagu mingeid neetud närvihaigeid. Samas Your Highness meeldis ses osas, et sõnakasutust eriti ei jälgitud. Ropendati päris hästi. Üldjoontes film nagu need kuninga-rüütli-printsessi-nõia filmid ikka. Printsessi mängis Z. Deschanel. Kahjuks jäi ta roll teisejärguliseks. Põhiliselt kesksis ekraanil McBride, Franco ja Portman, kellest viimane ka nüüd midagi erilist polnud.
Väike OT aga ma ei saa aru kuidas subtiitrid teid nii palju segada saavad ? Kas need, keda subsid segavad, ei oska kiirelt lugeda või mis teema on ? Ise eelistan subakatega vaadata kuigi erilist vahet ei ole, vaatan vabalt ka ilma ja saan üsna hästi aru ( sel juhul peab olema võimalus vaadata filmi kõvemini kui muidu )
Ah sõna sekka siiski, käsil on Heroese hooaeg ja lõpetasin just 2. hooaja ning mulle väga meeldib. Kõik kellele meeldivad filmid kus on ebainimlikud võimed mängus, siis see sari on teile ( pole väga pikk ka, hooajas on kuskil 14-15 osa ning 4 hooaega minu teada )
Poola filmimeister Krzysztof Kieslowski tegi kümnest osast koosneva sarjade kogu, milles iga sari keskendub ühele kümnest käsust. Käsitletakse neid käske siis tänapäevases kontekstis läbi poola enda inimeste.
Kuigi antud sari kuulub teoloogia valdkonda, siis ma esialgu esimese osa põhjal eriti hinnangut anda ei saa. Ei saa aga väita, et tegu oleks mõttetut-laadi materjaliga. Kindlasti mitte. Pigem on tegu vaataja jaoks proovikiviga mõistmaks ka teistlaadi lähenemisi.
Filmitsükli ülimaks kokkuvõtteks sobib aga TÜ usuteaduskonna õppejõu Pille Valgu mõtteavaldus: «Kieslowski ei mõista kohut inimese üle, ta ei näita mitte kellelegi näpuga, ta ei tänita, ta ei loe moraali, ta ei naeluta mitte kedagi ühiskondlikku häbiposti, vaid ta räägib inimesest ja inimese elust väga suure armastusega. Selle filmisarja taustaks oleva maailmavaate üks kesksemaid sõnumeid ongi: jah, on olemas printsiibid ja käsud, aga neid ei saa iialgi käsitleda lahus armastusest inimese vastu.»
...hinnangut ma ei saa anda enne, kui kõik need kümme osa on vaadatud.
Tegelikult ega ta väga vaadata ei kära küll. Sarjast Office tuttav Rainn Wilson on oma olekult ülimalt igav ja ühekülgne näitleja. Muidugi vaid näitlejat ei saa süüdistada selle filmi puhul. Stoory oli pea-aegu, kuid asi jättis mulle väga hädaga punnitatud mulje. Shut up crime! slogani taha saanuks hoopis ägedama ja totrama filmi ehitada. Ja lõpp oli täiesti lambist imetud. Ses suhtes, et kasutati liiga jõhkrat vägivalda ja teema käik muutus liiga kaootiliselt. See tegi kogu asja veelgi hullemaks.
Ok, Parker ja Stone olid raudselt raske piibu all, kui megakangelase Kapten Orgazmo lõid. Sellest hoolimata on Orgazmo siiani üks minu lemmikfilme. Just enda totra geniaalsuse poolest.
Transporteri staar Jason Statham mängib paha võmmi, kes saab ülesaneks tabada kohalikke politseinike tappev mõrvar. Ka see näitleja pole minu silmis eriliselt huvitav. Siuke kivi näo ja klišeelike repliikidega kivijurakas, kes peksab vaid lõugu sisse.
Kuigi film baseerus Ken Brueni novellil, siis teatavaid lünki oli filmis liiga palju. Tegu oleks nagu põhikooli lõpuklassi lühijutuga. Sellise eriliselt heaga. Ja kas tõesti UK mendid on nii lollid, et uurimistöös sõrmejälgi ei kontrolli? Ärge tehke nalja!
Kuna japside Grave of the Fireflies (1988) jättis ülimalt profi mulje, siis tahtsin veel midagi samasse anime-klassi kuuluvat. Howl'i liikuv loss on siis muinasjutuliste tegelaste ja maailmaga lugu headuse ja kurjuse omavahelisest võitlusest. Teema on väga klassikaline ja sarnaneb mitmes osas Euroopa muinasjuttudega, kus on kenad printsid, nõiad, kuningas ja armastus. Huvitavaks teeb filmi vaataja jaoks loodud maailm. See on küll väga teistmoodi ja on aru saada, et loo autor on agaralt draakonit taga ajanud... Aga see teeb asja veelgi paremaks!
Vaatasin eile ära filmi Insidious. http://www.imdb.com/title/tt1591095/
Hindeks annaksin mina 9/10 ,sest oli parajalt ehmatavaid kohtasid ja ka lõpp oli üllatav. Alguses tundub ,et ilus lõpp kõik jäävad ellu ja siis toimub kiire pöördepunkt ja kõik muutub. Loodan et filmile tuleb teine osa.
Ja kogu asi vaadatuna mustvalgelt oli isegi veel parem.
Vahelduseks(lolz) sai vaadatud ka midagi uuemat horrori ja veristamisfilmide klassist. Kui ma olin näinud esimest Paranormal Activityt, siis tekkis huvi nende n-ö based on true events horror-killer-gore-whatever-killer filmide vastu. Kuigi PA on tegelikult täielikult lavastatud, on need filmid siiski sitta kanti huvitavad. Minusugust rikutud vaatajat enam jäsemete rebimised, silmade sissetorkamised või muul moel mutileerimised ei eruta. Kuid PA, vaadates üksinda pimedas toas ja paraja helivaljususega, on reaalselt kõhedusttekitav
Rääkides PA 2-st, siis kusagil poole filmi juures mõtlesin, et esimene osa oli küll igas mõttes parem. Veidi hetki hiljem hakkas asi pihta :D Arvatavasti suurem osa vaatajatest ei jaga seda filmi matsu ära, kui puudub eelnev teave ja ehk ka kogemused selles valdkonnas. Minu puhul tekkis see hirmuefekt väga hästi siis, kui kostusid need esimesed sammud "kusagilt". Meenus kohe see, mis meie enda kodus umbes kolme aasta eest oli. Õnneks sinnani see trall piirduski. Filmis võtavad asjad aga hoopis omamoodi käigu.
Näitlejad saavad küll täispunktid. Kogu film ju oli tehtud selliselt, et oleks justkui dokumenteeritud tavalist reality-perekonda.
Asi algab sellega, et perekond kolib uude majja, ning päeva möödudes avastavad nad koju tulles, et on justkui vargad käinud külas. Toad on sassi pekstud, kuid kadunud pole midagi peale pereema kaelakee, mille ta õde talle kunagi kinkis. Pereisa laseb majas üles seada pidevalt salvestavad kaamerad, mille pilt on siis põhiline, mida vaataja näeb. Lisaks on käsikaamera pilt.
Rääkides veel näitlejatest, siis oma rolli mängivad absoluutselt kõik hästi. Sealhulgas ka pere koer ja väike poeg.
Eelmisel aastal tuli üllatus - 2011 keskpaigaks ilmub uus Karje. Tekitas suure huvi ja sai asi ootamiseplaani lisatud. Nüüd siis on asi kinos ära olnud ja ka kenasti plaadilisel kujul hangitav. Õnneks ma vaatasin Scream 4 enne Paranormal Activity 2. Tavaliselt on nii, et viimasena söödud asja maitse jääb suhu kauemaks kui see, millest sa alustasid. Seda uut Karjet võrdleksin ma rämpsu söömisega. Kas tõesti oli filmi autor järjekordne alaarenenud makaak?
See film tahtis rääkida 10 aasta taguste sündmuste edasikandumist tänapäeva ja n-ö uue noortegeneratsiooni juurde. Uue generatsiooni all mõeldakse ebaloomulikult agaraid beibesid ja dewde, kes neid vaid taga nillivad. Ja muidugi Facebook ja nutitelefonid ja $500 000 maksvaid autosid, mis loomulikult on igal kaagil.
Filmi, kus käib ringi vaid maskis tüüp, nuga välkumas üle noorte naiste, võin välja mõelda minagi. Ja praktiliselt sellega võibki filmi kokku võtta.
IMDb-s on kirjas, et see on Horror, Mystery, Thriller. Selle kõige asemel peaks olema Comedy ja reitinguks mitte rohkem kui 2p.
Scream on teatavasti just täpselt selline film, mis tögabki kõiki õudusfilme. Kunagi vaatasin üht Wes Craveni interviuud, kus ta ütles, et scream on meelega tehtud selline paras pudru ja kapsad film, milles ta tögab nii enda kui ka teiste poolt valmistatud maskiga tapja filme. Minule teades asja eellugu Screami seeriad istuvad. Juba filmi vaatama hakates teadsin ma, et sealt ei tule mingit Eelmise suve saladust (ei tule kiiruga praegu mõnda paremat varianti pähe), vaid selline peenike ja peidetud huumor just taoliste filmide suhtes. Kuulates repliike Screami filmidest, siis need räägivad ju iseenda eest. Kindlasti ei tohi seda filmi võtta kui tõsist õudusfilmi. Meerikamaal on ta jah igast kummalistesse šhanritesse pandud ja arvatavasti taotuslikult keegi kuskil pole lubanud asja komöödiaks nimetada... Juba mõrtsuka tegemisi, liikumisi ja asjatamisi vaadates on näha, et asja on võetud huumoriga... Muidugi, kas seda 4-dat osa nüüd niiväga vaja oli, on omaette küsimus, kuid nagu näha, siis pappi ta burgerimaal sisse tõi, populaarne oli ka, ju siis oli vaja... Mina hindan kogu Screami seeriat üle keskmise vaadavateks. Huumorit on, ilusaid tibinaid on ka, kannatab tööpäeva õhtusse vaadata küll, kui pole oma ajaga midagi targemat teha. Aga mida ma teha ei saa, ei saa seda filmi liigitada õudusfilmiks. Olgu siis öeldud, et ma ise olen suht selline õudusfilmide fänn, kuid sellist väärt õudukat ei tule nagu hetkel kohe meeldegi... Polegi nagu tehtud jupil ajal miskit head või on suitsud ja alkohol mu mälu kehvemaks muutnud ja lihtsalt ei meenu hetkel. Loomulikult ei ürita ma nüüd sinu filmihinnet kuidagi muuta. Suht sama on muidu meie filmide hindamisskaala teiste filmide suhtes, kuid vahel tulevad mõned erimeelsused siiski sisse . Viimane selline suurem erimeelsus oli filmiga Unbreakable, millele mina oleks andnud kas just maksimumi, kuid midagi sinna 8 ja 9 vahele. Ja just lõpp läheb eriti kobedaks, kuigi terve film on lihtsalt fantastiline . Aga see selleks...
Jäi üleval pool silma jutt filmist Insidious, vot see oli juba vähe kobedam vaatamine. Mis puutub veel Paranormal Activitysse, siis see on see film, mis oli küll hea, kuid mis mind teist osa vaatama ei kutsu. Et miks? No vot minule sellised asjad ei paku nagu pinget. Või siis teistmoodi öeldes, ma ei usu sellistesse asjadesse ja ei saa seepärast neid selliseid nn reality filme vaadata. Ei paku pinget... Kuigi esimeses osas oli koht, kus tõesti, tõesti, ka mina võpatasin...
Paneksin siia kirja vahelduseks ka midagi sellist, mida veel näha ei saa, kuid mille väljatulekut ma isiklikult väga ootan. Peamiselt on minu waiting-listis horror, kuid teatud tegelaste filmidele püüan ka tulevikus pilku suunata.
The Cabin in the Woods (2012) http://www.imdb.com/title/tt1259521/
Peaks olema valmis, kuid algne väljalaskekuupäev muudeti ja nüüdseks on aastaks 2012
Vaatasin filmi Sucker Punch, starring Emily Browning. Seesama naine mängis väikest tüdrukut, filmis Ghost Ship. Damn, see aeg läheb ikka kiirelt! Film ise on aga täitsa vaadatav. Tegevus käib kõik alternatiiv-reaalsuses, kuid selle presenteerimine on õnnestunud suurepäraselt. Kui seda filmi vaatate, siis kindlasti korralike kõrvaklappide või kõlaritega- soundtrack kicks ass. Parim fraas filmist:
"Never write a check with your mouth, that you cant cash with your ass"
7/10
Mulle meeldivad lollikindlad asjad. Lollikindlad näitlejad loomulikult ka. J. Gordon-Letussu on selles suhtes kindel valik, sest tema näitlemisega halbu filme ma nimetada ei suuda hetkel.
Hesher on tavakeeli lõngusest tolgus, kes asendab oma vähesed sõnad tegudega. Talle meeldib asju lõhkuda, pidevalt suitsetada ja üldse näeb välja nagu väga ebaviisakas tüüp. Elab enda van-is.
Ühel päeval sattub ta kokku väikse poisi TJ-ga, kelle juurde ta pool-passiivselt elutsema asub. Kogu edasine on suures osas täiesti kaootiline. A'la viska lambale ämber pähe ja vaata mis saab.
Tegu on tegelikult ääretult huvitava sotsiaalse dokumentaaliga. Film keskendub ühe Põhja-Soome linna Rovaniemi narkomaani, Jani, igapäevaelule. Oma olemuselt on film üpris sarnane Ben: Diary Of A Heroin Addict filmile, kus sõltlane dokumenteeris iseennast. Aga Raindeerspotting näitab seda jõuluvana kodulinna teist poolt. Seda poolt, kus tegutseb seltskond inimesi, kes on päevast-päeva suunatud vaid ühele eesmärgile. Nagu süstijatega ikka, on nende elu suht kinnine ring. Pidev rahaotsimine ja selle vahetus aine vastu. Filmi peategelane koos oma seltskonnaga on Subutex nimelise võõrutusravimi sõltlased. Masendav oli näha, kui tihti endale nõel kätte aeti. Ja seda tehti praktiliselt igas teises kaadris.
Kahjuks jagan ma soome keelt halvasti, kuid lisaks tühjale tähjale räägitakse enda unistustest ja lootustest.
Film on ülimalt amatöörlik, kuid ideaalne oma olemuselt.
Junky-filmid on vist praegu väga teemas, sest eile sai lõpuks ette võetud ka Trainspotting. Teada-tuntud kultusfilm, mis minul oli endiselt vaatamata, sai eile lõpuks ära vaadatud ja nüüd saab mu hing rahu. Jah, tegu on tõepoolest filmiga, mille vaatamata jätmist võib lugeda kuriteoks kogu filmikunsti vastu.
Muidugi tulevad põhipunktid tänu inglastele, sest ameeriklase narko-draama tipuks jääb Reekviem Unelmale ja sealt edasi on tühi maa.
Trainspotting jälgib Edinburghi hero-sõltlaste tegemisi, keskendudes peategelase, Renton, mõtetele ja soovile vana elu lõpetada ja hakata "normaalseks". Vana elu tähendas suures osas lihtsalt ringi, kus on vaid üks eesmärk - saada uus süst. Nii see ring tiirleb, vaheldudes varguste ja kelmustega, et enda enesetunnet parandada.
Ewan McGregor pole mulle varem silma jäänud, kuid tema roll oli üks parimaid tegelaskujusid. Päris pikka aega mõtlesin, et kas seda vuntsi mängib IT Crowdist boss Christopher Morris või miks ta teda meenutab? :D
vs
Hinne 9/10
Discovery Channel Norway Massacre The Killers Mind
Veri pole veel õieti kuivada jõudnud, kui juba eile avaldas Discovery esimese Norra massimõrva kajastava dokumentaali. Teemaks siis Anders Behring Breivik, kes vähem kui kuu eest, 22. juulil, õhkis Oslo kesklinnas pommi, millele järgnes Utoya saarel toimunud massimõrv. Saarel olid laagrit pidamas Norra Töölisparte noortekogu. Kokku tappis mees erinevatel hinnangutel nüüdseks kuni 93 noort inimest.
Kes uudiseid loeb, sellele suurt üllatust ei valmista antud dokumentaal. Lühidalt annab omapoolse intervjuu ka Breiviki advokaat, kes teda otsesõnu hulluks nimetab. Maitse asi, vastaks sellepeale. Toimunut kommenteerivad ka mõned saarel ellujäänud ja doktori nime kandvad psühholoogid.
Kokkuvõtte vormis olen tutvunud ka tema Manifestiga, kus ta 1500 lk pikkuses tekstis selgitab enda ideoloogiat, uskumusi ja eesmärke. Igati huvitav materjal, kui sellesse teemasse reaalselt süveneda.
Rünnak toimus üldjoontes seguneva Euroopa vastu. Ta nägi, et poliitiline joon liigub vales suunas ja otsustas tõmmata pidurit. Ütlus One man can make a change sai kohe uue tähenduse. Kuna Breivik väidab, et alles 60 aasta möödudes hakatakse tema tänast tegu hindama, siis erinevalt suuremale osale massimõrvaritest ei sooritanud ta enesetappu.
Kindel on see, et Euroopa kultuuriline pilt tuleb puhtaks teha. Seda rämpsu on siin liiga palju. Vaadake kasvõi mis hetkel Inglismaal toimub. See ei ole enam ammu normaalne ja silmnähtavalt on see pott üle keemas.
Los Angelese DJ ja muusik Delicious D sattub mootorrattaavariisse, mille tagajärjel jääb mees ratastooli. Sissetuleku puudumise tõttu on mehe eluasemeks tema auto, mis on elamiseks üpris nigel koht.
Mingil hetkel ühtivad muusiku teed noore preestri Joega. Joe tutvustab oma üllast eesmärki ja soovitab tugevalt uskuda Jumalasse, sest see tegevat imesid. Loomulikult saadab Dean selle jutu pikalt, kuni veidi aja möödudes avastab endal n-ö ravitsejavõimed. I once was blind but now I see, piisab vaid panna käed hädalise pea ümber ja ka ravimatu tõbi saab kõrvaldatud. Hetkega! Seejärel läheb teema äriks, sest üks lootustandev bänd võtab Deani oma lavashowd tegema. Muusika ja ravimine üheskoos, halleluuja!
Pole ma just eriline usufänn
Vahelduseks sai jälle sarju kammitud. Ma vist varem ka mainisin, et suureks üllatuseks oli tänavu teist hooaega jätkanud krimi-syfy-draamasari Haven. Tegu on taustainfona öelduna Stephen Kingi novelli Colorado Kid sarjaga. Raamat ise anti välja 2005.
Teemaks on väike sadamalinn Haven, kuhu saabub noor nais-FBI agent uurima ühe kurjategija kummalist surma. Audrey Parker, keda mängib Emily Rose, avastab aga üha kummalisi sündmusi, mis tunduvad seda linna saatvat igal sammul.
Colorado Kid
Film on väga tüüpilise Kingi stiiliga. Üleloomulikud elemendid on oskuslikult mängitud teemasse nii, nagu see peakski olema. Näitlejad on samuti tüüpilised Kingi filmidele, jättes kerge B-kategoori näitlejate mulje. Sõltuvalt vaatajast, see võib kohati häiriv olla. Mind see siiski ei häirinud, pigem vastupidi. Sai uusi tegelaskujusid näha
Praeguseks on valmis esimene hooaeg, mis kestis 13 osa, ning käimasolev teine hooaeg on väljutanud 5 osa.
Sain jälle ühe väga hea sarjaga lõpule. Nimeks "The Killing" (2011). Film on kindlasti erakordne maiustus krimi-sarjade austajaile. Kui sa oled kunagi vaadanud kolme päevaga läbi kogu Twin Peaksi koos lisadega ja seejärel mossis näoga vahtinud ekraani, mõeldes "ongi kõik? oh why!?", siis sobib The Killing ideaalselt. Sari jutustab siis Seattle(see UFO-torniga linn) linnas toimunud noore tüdruku, Rosie Larsen, mõrvast ja sellele järgnenud uurimisest. Muidugi ei saa seda sarja võrrelda sellega, mille idee tekkis D. Lynchi peas, seda sünget sürreaalsust antud sarjas pole. Siiski on tegu väga tugeva sarjaga. Eriti sel aastal, kui kogu USA kaabel upub lihtsalt totaalses pasas. See on uskumtult jõhker, mida nad seal vaatavad ja järjest uute hooaegadega jätkavad.
The Killing peaosalised olid mulle kõik täiesti võõrad. Kuid näitlemisoskuse suhtes võiks nad kogu läänerannikule märkuse teha. Nais-peaosas mängis Mireille Enos, tema sidekick oli Joel Kinnaman. Näitlejatena suutsid nad jätta mulje kui reaalsetest inimestest, mitte mingist idiootsusest. Mulle väga meeldis
Siiski oli üks tegelaskuju, kes kehastas suht olulist liini, Brandon Jay McLaren. Tema mängis ka thriller-sarjas Haper's Island, mida mina ja väga paljud filmikriitikud hindavad üheks kaasaja klassikaks.
Üle pika ja logiseva aja võtsin vaadata mida meie idanaabrid on teinud. Kui nüüd keegi minult küsiks, et nimeta mõni vene film, siis jääksin päris pikaks ajaks mõtlema ja kaheldav on tulemuse õigsus. Ehk siis ma pole isegi Bumerit(näe, üks meenus, win!) näinud. Pidi olema vene osside Fast n Furious :P
How I Ended This Summer tundus aga just selline, mis peaks ka sisu poolest kõlbama. Rääkimata IMDb kõrgest hindest, mis andis hoogu juurde.
Tegevus toimub Põhja-Jäämerel. Ja päris kindlasti pole see Hollywoody basement venelaste moodi. Kui oled Bear Gryllsi kõik tripid mitu korda ära näinud, siis teed vahet. Tegelastest. Tegelasi on kaks, kes on jälgivad uurimisjaamas andmeid ja edastavad need raadio teel. Ühel hetkel läheb vanem kaaslane paariks päevaks lõhet püüdma, sest see on antud piirkonna looduslik vara. Lisaks mekib kuivatatud kala mehe naisele.
Kui mees on ära, saabub nooremale, kes jäi baasi, teade, et tema kaaslase naine ja laps said õnnetuses surma. Raske teade, mida edasi anda. Nii siis noor andmeedastaja mõtlebki, et mida selle teatisega peale hakata...
Filmil on pikkust 2 tundi. See pole mingi packed with total action and explosions. Vastupidi. See on film, mida sa vatad öösel kell 3, kui uni on kuhugi kadunud. Ja jälle saab tõestust fakt, et kõik peale ameeriklaste oskavad inimesi kujutada, mitte mingid liikuvad kujud olla. Mulle see film istus igati.
Lopendasin selle teema algust veidi ja nii kummaline, kuidas üks seltskond kiidab filmi ja teine bande erinevaid avatare ei leia filmile kohta positiivsete elamuste seas :P Põhiliselt jäi silma Hangoveri vastakus. Mõni tark julges ka Avatari täiesti sitaks pidada ja mõni julges 2012 väga heaks kiita. Huvitav
See vist oli möödunud talv, mil mul oli käsil viimane põhjalikum zobie-seeria. Sai vaadatud hordides USA ja paari Euroopa zompsi. Siis tuli pikk paus. Kuid kui sa juba kord oled selle teema osas vastuvõtlik, siis ega kaua eemal püsi. Ning nüüd hiljuti võtsin nõuks vaadata lõpuni sari The Walking Dead (2010). Tootjaks AMC, kes tegiga väga hea krimi-lool põhineva sarja The Killing (2011). Mainin ära, et The Killingu kohta on jooksnud info, et teema saab järje.
The Walking ei ole suures osas midagi uut. Töötab see vana zombie-stsenaarium, kus maailma elanikud ärkavad ellu surnuist. Alati on mingi seltskond, kes ei taha lasta end ära süüa ja hakkavad vastu. ALATI siiski paar tegelast ära nakatatakse, mis tekitab olukorra, kus peategelastel tuleb üks endi seast maha lüüa.
Näitlejatest keegi suurt esile ei kerki. Näideldakse sellises pool-tuimas tempos, mille sekka harva sattub ka mõngi eredam hetk.
Pikkust võinuks sarjal rohkem olla. Siis oleks vaatajal tekkinud mingi side tegelastega. Aga muidu täiesti ok ajaviide.
Hinne 6/10
X-Men: First Class (2011)
Ma ei oska öelda konkreetset põhjust, miks ma vaatasin filmi X-Men: First Class. Arvatavasti põhjusel, et tegu filmitüübiga, mida vaatan üliharva. Kartsin, et kui ei vaata seda nüüd, mil kõik asja kiidavad, et siis mul jääbki äkki hea asi jälle nägemata. Mingil määral oli mul õigus ja ma ka teadsin, mis mind enam-vähem ees ootab. Sisu ma tõesti ei oska kommenteerida. See oli nii imelik. Imelikum kui japside reality-showd, kuid veidi teisel tasandil. Lisaks, ma ei mõista, miks see nii tüütult pikk pidi olema? Kui algus venis nagu puudega tigu, siis lõpupoolne läks action lahti. Noored tuusad tegid kõiksugu vigureid. Kinos oleks olnud kindlasti ägedam see asi.
See gayass kiiver andis special skilli ja blokeeris teistel su mõtteid lugemast. Kõva asi
Olen märganud, et tänapäeva filmides on teatud situatsioonis hakatud teisiti käituma. "Please, don't do it, he does not deserve it!" on üks situatsioonidest, kus uuemates filmides siiski n-ö vajutatakse päästikule. Paha saab kuuli pähe, mitte teda ei veeta kohtusse. End of story.
Kuna ma olen suur Jeremy Ironsi austaja siis otsustasin, et pean vähemalt pilootosa ära vaatama. Õhtu lõpuks olin kõik 9 osa esimesest hooajast ära vaadanud.
Põhjus number 1 miks vaadata: Borgia perekond on palju kickassim kui Sopranode perekond.
Põhjus number 2: näeb palju naise ilu. igas episoodis oli vähemalt 2 eriti põhjalikku erootilist stseeni.
Põhjus number 3: näitleja tööd on super...
Ja peamine põhjus: ta oli PÕNEV!
Mul ei hakanud kordagi igav. Ja see ongi kõige tähtsam.
Minu kui ajaloo huvilise jaoks oli see lisaboonus.
Ma pole kunagi eriti vaimustuses olnud Mr. Beani tegemistest. Lihtsalt see tüüp ei paku mulle nalja, sest koomik komöödiat tegemas tundub kuidagi tuim. Õnneks on mu ettekujutlus Atkinsonist olnud piiratud. Hiljuti leidsin ammu-ammu tehtud Simpsonite ja muu pudipadi DVD, kus oli peal ka Blackadder - Back and forth, mille vaatasin lõpuni ja tundsin, et põsed olid imelikult pingul. Kas ma tõesti naersin? Jah! Siis tiri... hankisin kõik Blackadderi neli hooaega ja vaatasin suurima naudinguga lõpuni. Ja nüüd ma mõistan, mida tähendab Rowan Atkinson inglaste jaoks tegelikult. Blackadder alustas aastal 1982, kuid juba tol ajal olid näitlemisoskused niivõrd tasemel, et kogu nali tuli käigu pealt, mitte nagu tänapäeval, mil käsikiri määral ka hingamised.
Läks mööda veidi aega, kuni ma nägin uue hooaja mingit osa Top Gearist. Saates oli külaliseks esmakordselt Atkinson isiklikult. Tegi seal ka promo uuele filmile Johnny English Reborn (2011), mis ilmutab end sügisel. See tekitas huvi esimese vastu ja ma suundusin sinna, kus käisin Blackadderit hankimas ja vaatasin esimest Johnny Englishi filmi.
Johnny English (2003) kõigest hoolimata ei ole mingi üle mõistuse äge komöödia. Samas pole see ka halb film. See on sedalaadi komöödia, kus olude sunnil on peategelaseks ja olukorra päästjaks sattunud kergelt öeldes lollpea. Atkinsoni kehastus Johnny Englishi rollis Briti salaluure osakonna tööliseks, kes peab kaitsma rahvuslikku aaret - kuninga krooni ja üldist Briti tulevikku. Klassikalise loo puhul on klassikaline ka vastase olemasolu.
Ta suudab naljakalt kõlama panna ka maailma kõige igavamana kõlava nime Bob
Lollid ja ebaloogilised situatsioonid vahetuvad uutega.
2002. aasta mudel, Aston Martin DB7 Vantage
Uues filmis baarutab English ringi hoopis kodumaisemas tõllas, Rolls Royce Phantom 9.0l v16
Olen ise Phantonit näinud ja see masin jättis suursuguse mulje
Ega kokkuvõyvalt midagi suurt öelda on raske. Film ise oli nagu nad kõik, kus üks mees koos nais-kickiga päeva enne hommikut päästavad.
Drive Angry oli mida eile õhtul viimati vaatasin. Natuke imelik film oli ja lõpuks teemale väga pihta ei saanutki. Aga mingil imelikul moel see film siiski meeldis.
Avaldaksin natukene tänu siinkohal Kermitile. Sai ka see Reindeerspotting ära vaadatud. Minu arust väga hea film. Suhteliselt sügava mõttega. Kui keegi oskab veel midagi laadset soovitada, siis visake PS, pole vaja teemat risustama hakata.
Avaldaksin natukene tänu siinkohal Kermitile. Sai ka see Reindeerspotting ära vaadatud. Minu arust väga hea film. Suhteliselt sügava mõttega. Kui keegi oskab veel midagi laadset soovitada, siis visake PS, pole vaja teemat risustama hakata.
Tänan, kiita on alati hea saada
Põhimõtteliselt kuulub Raindeerspotting kategooriasse addict junky documentary. Isiklikust huvist olen neid päris mitmeid läbi kamminud ja huviga vaadanud. Need pole muidugi filmid, mida sa koos tüdrukuga vaatad, kui pole just väga äge tüdruk, kes teemat seedib
Black Tar Heroin: The Dark End of the Street on nähtav ka YouTube vahendusel.
Siis on veel National Geographicu film Heroin Crisis, mis samuti nähtav YouTube vahendusel.
Ühe filmi mainisin ära ka Dokumentaalide teemas USA reptsetiravimite legaalsest ärist The OxyContin Express, mis on rohkem uuriva ajakirjanduse stiilis. Samuti muutis minu silmis USA ebaloogilisuseid veidi loogilisemaks. Ses suhtes, et ma mõistan nüüd paremini, miks see maa on sellistes hädades, nagu ta on praegu.
Hetkel ei meenu rohkem konkreetseid nimesid. Tegelikult neid filme on mingi käputäis, mis on reaalse eluga väga otsapidi koos ja millest annab dokumentaalina õppida. Mitte seda, et mida narkootikumid ühiskonnaga teevad, vaid millistes tingimustes inimesed tegutsevad, mõjutades n-ö normaalset klassi.
-e-
Kirjutage soovitused ja mõtted ikka siia teemasse! Muidu see teema muutub liiga ikalduvaks.
![[*]](images/davis/default_icon.gif){kind=icon}
