Eczema rekomendeerimise järel vaatasin ka Märtrite filmi ära. Põhimõtteliselt oli see lihtne film, kus lapsepõlves piinatud ja muude horrifying experiencidega tüdrukud asuvad kätte maksma enda kinnipidaja tegude eest. Kohe päris alguses jäi filmist halb maik suhu. Nigelad näitlejad alustuseks. Saan aru, et mingeid psühhosid võib kujutada absoluutselt kõiksugu võimalikel ja võimatutel kujudel. Siiski vaataja ei ole tavaliselt väga loll, et ei saaks aru puhtast jamast. Sinna juurde oli mõnusalt toodud kole ja julm vägivald. Tee mis tahad, pumppüssist tulistatu ei võta mitte kunagi ette mitmemeetrist õhulendu! Selliseid asju veel tänapäeva filmides näha on suht võõras. Ometi ju seda peaks ameeriklane ikka teadma.
Ok, filmi lõpp oli nagu oli. Mulle ausalt see väga eredat muljet ei jätnud.
Tahaks ohkida ja vinguda, sest see film oli nüüd küll suures osas ajaraisk. Ideaalne film, mida pühapäeva varahommikul kell 4 vaatama hakata, kui uni ära kaob? Ei, kindlasti mitte! Kui teema esimene osa oli teatud määral uudne ja huvitav, siis teisega läks asi veidi rööpast välja. Mul on raske seda filmi horroriks nimetada. Pigem gore, sest õudukate puhul on nõue, et tekkiks vaatajas pinge. Esimeses filmis see tekkis, kui see elukas püüdis plehku pista.
Samas peategelane oli natuke huvitavam karakter kui esimeses. Esimeses oli tegu reaalse meditsiinitegelasega, kes oskas teravate nugadega töötada. Uues osas on peategelaseks üksik mees, kes saab inspiratsiooni Dr. Heiteri loomingust ja tahab seda korrata, rahuldamaks on mingeid värdjalikke ihasid. Selles suhtes oli peategelane reaalselt autentne. Jättis ikka päris ebameeldiva ja kohutava mulje.
need punnis silmad...
...ja see ilge "naer"
Pole vist vaja öelda, et rohke ja rõve vägivald käis kogu filmi juures kaasas. Selles osas oli veel rõvedam kui esimene. Ja noh, vaadatud versioon polnud uncut, niiet somewhere out there on veel jubedam ja hirmsam Human Centipede
Nii mõnigi vaataja on kurtnud, et no kuidas ikka saab vaadata must-valget filmi. Saab küll, sellega harjub ära kiiresti ja pärast ei pane enam tähelegi. See on põhjus, miks inimesed jäävad ilma heades filmidest ja solgivad oma vaatamisaega tobedustega. Mida ma ise just tegin...
Aasta üks oodatuim film peale seda, kui olin lõpuks Moon ära vaadanud. Kahjuks on need siiski väga vähesel määral sarnasusi omavad filmid. Leitakse NASA salajase missiooni Apollo 18 salvestised. Film püüdiski olla selline, nagu oleks kogu videomaterjal pärit vaid meeskonna kaameratest.
Film algab küll põnevalt, kuid poole tunni möödudes on juba selge, kuidas film oma otsa leiab. Minu meelest üpriski fantaasiavaeselt tehtud film. Reveals the reason the U.S. has never returned to the moon on arvatavalt põhjuseks, miks see film suutis kahe esimese päevaga USA-maal teenida kasumlikku seisu. Nüüdseks on kulud ületanud tulusid 4x. Pole ju paha, peaks näitama edukust. Tegelt on ameeriklaste kiiksud jälle mängus. Space Race ja first man on the moon, mis olid 60ndatel läänemaailma jaoks absoluutselt tähtsaim uudis maailmas, on suuresti tähtis veel ka tänapäeval. Kultuurilooline värk ikkagi. Tahavad ju nad ikkagi teada, miks pole rohkem inimese jalg kuule astunud... Seal pole asi rahas, see on lollilegi selge.
Aga film ise oli mulle igav. Järjekordne waste of my damn worthy time!
Killer Elite(2011)
no täis lamp algul vaatasin, et head mehed statham ja de niro peaks nagu tulema ja mis tuli, mingit lambi actionit ja kaklused, kaua peavad vanad üksteist taguma, et üks ära kukuks? Muidugi kui on lambi vend, siis ühe hoobiga ja tehtud aga kui said kaks nii öelda põhitegelast kokku ,madistasid peksid üksteist vähemalt 10 viisil mis oleks isegi tugevama rivist välja löönud või võbisema aga ei ikka lasid 3 minti jutti. See film ajas nii närvi et ei viitsindki lõpuni vaadata
1/10 lihtsalt statham on nii kõva vana peab ühe punni andma:D
Oeh. Just nendel põhjustel, mis herr mumbles välja tõi ma ei tahagi vaadata filme, mis on n-ö uued ja sisaldavad märksõnades action & crime koos peaosalistega, keda on harjutud nägema teistel rusikatega nägu ja keha masseerimas... Lihtsalt ma tean juba ette ära, kuidas see neetud gayass crap areneb, millist tibi nillitakse, milline reaalselt peategelast bownida saab, kes näitab tisse ja kes maha lüüakse selle eest, et vale valiku tegi... ja loomulikult ka see, kuidas film üleüldse lõppeb. it's fucking dumb and retarded!
The Tree of Life (2011)
Lõpetasin mõni minut tagasi selle kunstiteose vaatamise. Just nimelt kunstiteose, sest vahelduseks oli päris rahustav vaadata midagi, mis ei ole mõeldud keskmisele rumalale ameeriklasele. Tegu on siis Terrence Malicki juhendamise all valminud filmiga, mis keskendub probleemidele 3-lapselises ranges peres, läbi vanima poja pilgu. Tegu on hästi aeglase ja kunstilise filmiga, mida jumestavad vapustavad kaadrid.
Soovitan neile, kes pole vaid huvitatud filmidest, milles sureb üks inimene iga 2 minuti kohta. Tegu on filosoofilise ja kohati ka religioosse teosega, mida on lihtsam mõista neil, kes on kasvanud peres vanima lapsena.
Hinnet on väga raske anda. Mina poolt saab film parimad punktid, kuid kindlalt on neid, kes pärast esimest 25 minutit jäävad magama või annavad lihtsalt alla.
Melanholia.
Pole juba jupp aega vaadanud midagi tõsiselt head. Kui ma nüüd päris aus olen, siis tegelikult oli mul esimeseks valikuks just eespool mainitud Tree of Life, kuid vaadates ära umbes 10-15 minutit, nägin, et ma pole selle filmi jaoks veel valmis. Uskuge mind, ma vaatan selle kindlasti ära, kuid praegu polnud lihtsalt sellist tunnet. Õnneks oli mul arvutis olemas Tieri viimane kõmufilm ja nii ta läks. Väga raske on selle filmi kohta midagi kirjutada. Kogu teos on minujaoks ikka väga hea. Nii esimene osa, kui ka teine. Olen natuke rohkem seda meelt, et teine osa oli tsipa parem esimesest, kuid see paremus on väga väike. Kermit kuskil eespool mainis, et olid mõned küsimused, mis oleks pidanud saama vastuse, kuid mida ei saanud. Mulle just meeldis see... Jäi nagu ruumi natuke ka endal mõelda jne. Näitlejad filmis on valitud absoluutselt parimad, mida ma ette kujutada suudan. Kiefer oli isegi oma kuulsust kogunud Jack Baueri rollist välja saanud. Tõsiselt head tööd kõigi poolt. Dunst muidugi oli selle filmi A ja O. Filmi lõpp oli vaata et üks parimaid filmi lõppe üldse, mida näinud. Just nii peaksidki need nn katastrooffilmid lõppema. Ilus ja kurb.
Magnoolia, Babel ja Crach said sedasorti filmide kõrvale minu jaoks veel ühe tegija juurde. Filmist pidi tulema veel välja üks nn karmim versioon, ootab selle ka ära.
Minu punktid on 10/10-st.
Eespool oli pisike arutelu actionfilmidest, kus kõik on ettearvatav jne. Tahaks oma sõna ka selle kohta öelda. Kermit ütles, et sellepärast ta just selliseid filme ei vaatagi, et nende sisu on ettearvatav jne. Minaarust vaataks ma pigem ära ühe etteaimatava actioni, kui miski inimkaheksajala taolise filmi. Vat ma ei saa aru, kuidas selliseid filme tehakse. Ja kuidas kurat neid üldse normaalsed inimesed vabatahtlikult vaatavad. Hoidun kõikidest sellistest filmidest heaga end eemale. Selline viimane retsi film oli Hostel, mida vaatasin. Jäle. Õige küll, sae filmid olen ka kõik ära vaadanud ja krt ei teagi miks. Esimene osa sai mult tublid 8 punni, järgmised jäävad kõik alla 4 punni. Loomulikult ei heida ma kellelegi ette, et neile sellised asjad istuvad, kuid palju küsimusi jääb mul õhku rippuma küll. Mis puutub Killer Eliiti, siis minule see muuvi isegi täitsa meeldis. Selline kiire tempokas action, mille suutsin aja rasikamise huvides jutti kordagi igavust tundmata ära vaadata. Jep, need filmid on ebaloomulikud, kuid vahel on hea vaadata filmi, kus pole vaja kaasa mõelda.
Killerid saaksid minult 7/10-st just sellepärast, et ei ole vaja enda pead vaevata. Lihtsalt vaatad ja kõik.
Tegemist siis loomulikult ainult minu arvamusega ja ei usu, et keegi peaks seda kuidagi isiklikult võtma.
Eespool oli pisike arutelu actionfilmidest, kus kõik on ettearvatav jne. Tahaks oma sõna ka selle kohta öelda. Kermit ütles, et sellepärast ta just selliseid filme ei vaatagi, et nende sisu on ettearvatav jne. Minaarust vaataks ma pigem ära ühe etteaimatava actioni, kui miski inimkaheksajala taolise filmi. Vat ma ei saa aru, kuidas selliseid filme tehakse. Ja kuidas kurat neid üldse normaalsed inimesed vabatahtlikult vaatavad. Hoidun kõikidest sellistest filmidest heaga end eemale. Selline viimane retsi film oli Hostel, mida vaatasin. Jäle. Õige küll, sae filmid olen ka kõik ära vaadanud ja krt ei teagi miks.
Hah! Aitähh, et kommenteerida võtsid! :D
Noh, vaata, kui sa oled ära vaadanud sada ja viiskümmend lõuatagumist ja kuulipritsi, siis tekkib ju vajadus midagi teistsugust vaadata. Ma väga loodan, et ma ei jäta oma filmivalikuga, mida siin kommenteerin, mingi värdja muljet. Lihtsalt horror on üks liinidest, mis mulle aegade algusest on istunud kui põhiline teema. Enamati on horrorid ju ka ettearvatavad. Ses suhtes, et verd peab olema, nagu ka tapmist ja hirmu. Aga seda saab teha ka ilma eelnevateta. Nt Paranormal Activity filmid ei ole verised. Küll aga on need suutnud mul pabula maha jahutada ja ikka parajalt kriipid olla :P Ja siis on teine äärmus, kus on palju verd, soolikaid ja killimist. Ja siis, seal pimedas nurgas, istuvad Sae, Sadapede, Hosteli ja Vale Pöörde sugused goreismid. Need on haiged ja väärakad, ma nõustun, kuid kui vaadata seda kui kunsti, siis on minu silmis tegu ikkagi huvitava asjaga. Kes julgeb tulla välja millegi võimalikult hullumeelse ja enneolematuga, saab kuulsaks. Teda saadab ka suur edu. Võta kasvõi Borat und Brüno. Faking masterpiece, mis ei tunnista absoluutselt ühtegi piiri.
Enivei, kui mul on valida kümne tüüpilise kuulipritsi ja ühe millegi väga fcuked up vahel, siis mina valin selle viimase. Vaid nii leiab omapärast kraami
Kui ma nüüd päris aus olen, siis eks mul ole omal ka sellest piuhist ja pauhist kõrini ja pean ka tunnistama, et minu lemmikud on ka õudusfilmid ja ulmefilmid. Siiski jääb mulje, et kui enam ei suudeta välja mõelda häid õudukaid, siis minnakse lihtsamat teed ja lahatakse lihtsalt inimest. Ma ei tea, kuidagi ei suuda seda õudusfilmiks nimetada. Siiski leiab ka nüüd mõned huvitavad erandid, viimane selline parem õõvafilm oli Insidius vms. Ja loomulikult ei pea sa põdema oma filmimaitse üle :D, isegi siin sinu arvustusi lugedes saanud nii mõnedki head vaatamised...
See teema on jälle ikaldusse vajunud. Vaja laibale hing sisse puhuda. Hetkel toimub PÖFF 2011. Kindlasti on ka Torusid sinna sattunud. Kuna mulle ei meeldi saalis filmi vaadata, siis kinno ei kipu. Samuti on tervis hetkel fcuked. Siiski, paar filmi on sellest üritusest siiski ka minu silme eest läbi jooksnud. Üks lausa kogemata.
Film kategoriseeriti Pimedate Ööde festil Põhja-Ameerika indie filmide sekka. Ameeriklased on ühed kummalisemad tegelased loominguid indieks nimetama. Seda nii muusika kui ka filmide osas. Ja kui varasemalt on see nimetus olnud filmidel, mil on eelarve väike, siis teemaks olev film toodeti Fox-i "ruumides". Ma ei oskagi seda liigitust niimoodi kommenteerida. Film ise oli oma story põhjal sama intrigeeriv nagu Apollo 18 ja Melanhoolia. Viimasega mitte võrrelda on ääretult raske. Ja kui oled näinud Trieri Melanhooliat, siis paratamatult tekkib nende vahel võrdlus. Ikkagi, on ju taevas järjekordselt üks suur ja kummaline kera
Sisuliselt on tegu väga õnnestunud draamaga. Teemaks on võetud paralleelmaailma idee, mis on vormistatud Maa sarnase planeedi ilmumisega meie taevasse. Peategelane on alaealine purjus juht, kelle teele sattub teine auto. Kokkupõrkel hukkub selle pere ema ja noorim poeg. Tüdruk läheb 4-ks aastaks vangi, kuid USA seaduste järgi ei saa kannatanu teada süüdlase isikut, kui viimane on alaealine. Eks see sõltub ka osariigist, mis on USA eripära. Vabadusse saades tuleb aga mängu inimlik omadus, süütunne. Peategelane mõistab oma tegu, ning püüab tolle pereisaga kontakti saavutada. See õnnestub esialgu anonüümselt...
Ja siis, ühel kenal päeval, saadab see suur Maa teisik omapoolse vastusignaali.
Rohkem ma ei tahaks rääkida, sest muidu kisub spoileriks ära. Film on reaalselt 2011 parim. Nii sisult, teostuselt ja ka näitlejate osas. Võimalusel soovitan seda kinos vaadata. Kindlasti tasuks vältida mingeid madala kvaliteediga reliisse. Ise tarbisin full-hd versiooni ja madalamat kvaliteeti ette ei kujutaks.
Vägagi olulisel määral saab Another Earthi temaatikat võrrelda ka Kidmani eelmise aasta filmiga Rabbit Hole (2010).
PÖFFi film, mida mingil põhjusel väga kiideti, vaatasin ära. Põhiline, mis huvi tekitas, oli 72' Buick Skylark. Nimetuseks masinal Mother Medusa. Väga äge nimi! :D Selle filmi klassiks oli jällegi USA indie. Ja parameetritelt vastab klassikalistele reeglitele. Filmi eelarveks oli mikroskoopilised $17 000. Isegi kohaliku filminduse kontekstis on see olematu summa. Siiski, film teenis avanädalal end kõvasti plussi ja nüüdseks on kulud teenitud tagasi üle kümne korra. Küllap see on ka üks põhjuseid, miks USA filmi nii üles kiitis. Siiski on läänes müüginumbrite rõhutamine olulisem sisust. Niiet 10x kulutuste tasateenimine on plusspunkte teeniv.
Film ise on üpris veider. Ma ootasin sellest hoopis midagi põnevamat. Just treileri põhjal. Kui sulle näidatakse klipis, kuidas tuldpurskav muskel kummi peenestab, et seda on tunda, siis ootad midagi head. Kuid olles vaadanud ära ligi kolmveerand tundi ja veel pealegi, siis muutuvad tegelased tüütuks. Lihtsalt kirjeldades on tegu kahe sõbraga, kel on mingisugune fanaatiline teema post-apokalüptiliste teemadega. Kindlasti pole need tegelaskujud päris selge mõistusega isendid. Nende silmis on eepiliselt lahe sõita ringi masinaga, mis näeb välja nagu lahjendatud cybepunk. Ja ette kujutada maailma, mis on nagu Max Maxis või Jerichos. Ise seejuures kujutledes ennast selle kõige keskele nagu kangelaseks. Ja see stiil ja teema hakkas üpris ruttu häirima.
Kriitikud kiitsid siiski filmi lõppu. Noh, mind suutis see natuke külmaks jätta. Küsimused jäid õhku ja see kõik tundus ikkagi väga mööda. Siinkohal on raske isegi spoilerdis olla.
Hurr
Positiivseid külgi, mis filmi väärtust tõstsid ja lõpuni vaadata aitasid, siis oli. Näiteks soundtrack. See oli tõsiselt hea. Autoriks oli Jonathan Keevil. Stiiliks on nimetatud folk rock. Noh, see on maitse asi. Suuresti on tegu pigem mingitlaadi indie rocki liiniga. Kuid stiili kategoriseerimine on alati keerukas olnud. Siiski see muusika oli mõnus ja atmosfääriline kitarrikamm sobis hästi. Eriti seetõttu, et filmi värvikust oli üpriski palju "rikutud" kirkuse lisamisega. Saturation oli keeratud paar tooni erksamaks ja see mõjus hästi.
Aga siiski, muusika ja teistest erineva värvipildi tõttu saab filmi hinnangut väga vähe muuta.
Vaatasin siis eile filmi New Kids Turbo.
Minu arust hea film, naerda saab päris palju, kui sulle läheb selline huumor peale.
Soovitan vaadata kellel nägemata.
Aeg-ajalt ujub ette täiesti lambisena näivaid filme, mille esialgsel inspekteerimisel ei pruugi huvi tekkida. Kuid siis on teine klass filme, mille plot kolme esimese lause järel juba on viinud mu selleni, et kõvaketta maht on reserveeritud. Ja üldiselt tunnen ma hea filmi ära 90% juhtudest. Väga tihti juhtub seda, et vaatan ka filmi treilerit. Lihtsalt, treiler on visuaalne spoiler, mis suudab rikkuda ära päris paljutki. Eriti, kui on hea ja huvitav story.
Möödunud nädalal sain teada, et varem nähtud Restless on ka pimedate ööde listis. Sai siis film ära nähtud paar nädalat varem kui ta siinsesse platsi jõudis. Mis huvi tekitas, oli äratuntav sarnasus, mis tegi väga heaks filmi I Want to Be a Soldier (2010). Miskipärast on mulle hakanud filmides meeldima tegelaskujud, kelle olemasolust on teadlikud vaid vähesed või üks, peategelane, isik. See on arvatavasti põhjustatud Quantum Leapi kunagisest fännamisest Oli teine tõsiselt hea sari. Aga Restlessis on ühe peategelase nähtamatuks kaaslaseks vaim, kes on IIMS kamikaze piloot. Siuke asjalik japs, piloodi riietes tuiab kaasas. Lahe. N-ö esimene peategelane on poiss, kes käib võõrastel matustel.
Teiseks peategelaseks on lõpustaadiumis vähki põdev tüdruk, kes kohtub matustel ringi tuiava peategelasega, kellele n-ö kamikaze vaim kuulub. Omavahel poiss ja tüdruk sõbrunevad. Edasine on suuresti Ameerika story, kuid päris tuimaks siiski teemat ei aeta. Mõte jääb filmis püsima ja ajapikku muutub tagasimõeldes ka päris heaks. Kuigi võib tunduda, et tegu on järjekordse romantilise kräpiga, siis tegelikult on tegu väga hea draamaga. Surm on küll läbiv teema, kuid siiski ei domineeri ükski külg teisi üle.
Üldjoontes hea film. Sisu oli hea ja ka näitlejad. Ega väga saasta ei saagi teha mees, kes loonud Good Will Hunting, Milk ja Paris, je t'aime. Ehk siis Gus Van Sant.
On teatud rühm filme, mis ei ole pikka aega vaadates väga huvitav, kaasahaarav või on isegi igav... kuid miski hoiab edasi vaatamas ja seda päris pikalt. Network on üks sedalaadi filme. Minu puhul mängib rolli see, et 70-80ndate filmide keskkond ja atmosfäär on huvitavad. Teema räägib 40a tagusest tele- ja meediamaailma toimimispoolest. Kuidas asju aeti, hääli püüti ning teisi maha tehti. Suures plaanis on muutunud tänaseks vaid tehniline külg. Põhilised võtted on jäänud püsima. Muidugi tollase teema puhul oli müüginumbrite taga üldjuhul üks isik, kes võttis ja tõmbas inimesed telerite ette.
Filmi põhilause "I'm as mad as hell and I'm not going to take this anymore!" on valitud maailma 100 filmilause hulka. Põhimõtteliselt sai sellest teatud laadi ikoonlause. Ja see jäi filmist väga hästi kõlama. Muuhulgas tuli see tuttav ette ka mitmetest muusikalugudest, milles on kasutatud vanu heliklippe.
Aga nagu filmiblogi autor, kust antud filmi idee sain, ütles, siis suuremale osale vaatajatest ei paku antud film olulist pinget, võib tunduda igav ja lausa mõttetu. Nõustun täiesti. Siiski on seda peale vaatamist raske unustada. Filmil oli täiesti hea sisu, mida toetas väga autentne maailm.
Esimese hooga ma ei mäletanudki, miks sai see film valitud vaatamiseks. Kindlasti mängis teatud rolli ka pealkiri ja autori nimi. Selle filmi autor ühtib Dekaloogi seeria omaga, mis suutis olla piisavalt omapärane, et teiste seast esile tõusta. Üldse, lähiajal tuleb vaadata ära veel mingi valin Kielsowski filme. Tegu on ka hinnatud dokumentalistiga.
Filmist. Esiteks ei kõlba see film vaatajale, kes ei suuda pooltteist tundi n-ö Lasnamäe-tüüpi atmosfääri. Kuigi tegevustik toimub 80ndate Poolas, siis just selline räpasus ja ilmetu keskkond on selle filmi jooksul saatev õhustik. Muidu on sisulise poole pealt kõik hea. Sujuvalt jooksevad kokku kahe eri inimese teed, kellest ühe ülesandeks saab teise üle kõige ülesemat kohut mõista. Tegelased mängiti välja hästi. Nalja saab ka, vaid ühes kohas. Muidu on aga tegu sisuka ja mõtlemapaneva draamaga. Tuuakse esile see, kuidas mingi hetk võib muutuda virvendusest tõusulaineks, mis uputab enda alla elu(sid). Isegi süütunne ja kahetsus tulid hästi välja.
Oli juba täiesti ununud, et herr King toodab enne pühi uue lühisarja Bag of Bones. Eile ilmus lühisarja esimene osa ulmekanali vaatajateni. Veidral kombel facebook sellest vaikis, kuigi suvel kisati päris mitu korda. Igatahes, novellipõhine ekraniseering on valmis. Peaosas mängib edukalt vananev herr Brosnan, Pierce. Ta kehastab ülimenukat kirjanikku, kelle naine saab surma. Kuna tegu on King-i vaimusünnitisega, siis pole see sugugi nii kerge, kui ühe lausega öelda võiks. Ulmet ja müstikat koos erinevate märkidega oli juba avaosas küll ja veel. Kahjuks ma veel ei tea, millal tuleb järgmine osa. Karta(st loodan) on, et see juhtub järgmisel nädalal. Ideaalis võiks seda loota.
Ja kui juba jutt King-i peale läks, siis ka Haven peaks jätkuma. S02E13 oli selle viimane järjenumber. Üldiselt on see sari päris õnnestunud ja huvitavalt kulgev. Alguses jättis see samuti kuidagi võõra mulje, kuid ajapikku muutuvad tegelased omasteks ja mõnusateks.
Paranoiline on hirm vaadata USA filme. Siiski, kui terve kari filmiliste ühte nime esile tõstab, siis tekkib ikka huvi, et what's the puzz all about? Häid näiteid hetkel tuua ei suuda. Drive oli selles mõttes igati õnnestunud. Eelnevalt oli teada, et tegu on üldjoontes autofilmiga. Esimese reaktsioonina tuli steretüüpne pilt FAF-ist. See muidugi on kõige hullem variant, mis võib tekkida. Filmi eelarvet võrreldi nt ühe Transformer 3 eriefekti jupikesega $15 000 000 pole seal mitte mingi väärtus.
Teema keerles kaskadööri ümber, kes enda töökohustuste vahepealsel ajal tegutses kurjategijatele autojuhina. Seda tegi ta hästi. Mis filmi teistlaadi heaks tegi, oli huvitavad kaameranurgad. St pilt suudeti vaatajale kuidagi teistmoodi kuvada. Ei midagi uut, kuid teisiti. Ja muidugi heliträkk. See andis kogu filmile õige tooni. Selline tänapäevases tehnikas 80ndate saund. Mõnus.
Näitlejad olid üllatuslikult teised. Väga harva jääb meelde, kes on kes. Filmi plakatil vaatas vastu minu meelest Daniel Craig :P Oli hoopis Ryan Gosling. Naispeaosalist mängis Carey Mulligan, kes mulle üpris meeldib. Huvitava näitlejana oli ta just filmis Never let me go (2010).
Filmis oli palju jõhkrat vägivalda. See hakkas üldisel taustal päris teravalt silma. Selles muidugi midagi uudset polnud, kuid siiski. Asja tehti stiilselt
Vaatasin filmi "The Departed". Kuigi film on aastast 2006, siis imelikul kombel on see minust mööda läinud. Võtaksin paari sõnaga filmi kokku: 2,5h põnevust, testosterooni, head muusikat ja häid näitlejaid. Soovitan kindlasti, kui keegi pole näinud.
Üle pika-pika aja sai vaadatud mõnda päris vana kosmose-tuleviku-ulmet. Nii imelik, kuid sisu ja teema ehitati filmidele ikka nii ideaalseks, et vaata ja imesta. Kogu film oli huvitav. Aktsiooni ja lammutamist nappis, kuid isegi ülimalt pasad eriefektid ei teinud vaatamist mõttetuks.
Teema on lihtne. Kätte on jõudnud kardetud tulevik, kus metsad on kõik maha raiutud. Viimased riismed kunagistest suurtest rohelustest hõljuvad kosmoses, spets kuplite all, mida hooldavad vastavad tegelased. Kohati võib tunduda, et see on mingi puukallistajate film. Jah, kindlasti on see seda ka, sest peategelane rõhutab korduvalt metsade ja taimeliigi kui flora, tähtsust mitte ainult keskkonnale vaid ka inimesele endale. Ootamatult saabub meeskonnale käsk lasta kõik viimased rohelise jäänused õhku. Kuna kõik soovivad missioonilt koju pääseda, siis alustatakse selle jubeda ülesandega viivitamatult. Üks meeskonnaliige seda uskuda ega pealt vaadata ei suuda...
Japside animatsioonid on kahjuks nii alahinnatud. Ma ei saa aru, miks on meil sisulise väärtusega filmindus nagu tagaplaanile jäetud. Esile kerkib vaid kollane pila ja "huumor". Minu esimene väga positiivne kokkupuude jaapani animatsioonidega ei olnud mitte sajandialguses TV3 näidatud Digimonid, hoopis Voices of a distant star (2003). Alati mind hämmastab, kuidas on suudetud luua nii ilus ja lausa tuntav atmosfäär. Ja seda kõike ainult arvutigraafikat kasutades. Ja kui pilt on vaimustav, siis ka helide kasutamisega on saadud hakkama ideaalselt. Teemaks olevas filmis oli säärastele detailidele päris tugevalt rõhku pandud.
Teema ise on lihtne. Tegelikkuses on kõik aasia animatsioonid lihtsas keeles. Takaki ja Akari on algkooli klassikaaslased. Ühiselt veedetud aja jooksul muutuvad nad üha lähedasemaks. Võin nüüd eksida, kuid keskkooli astudes oli kõigil õpilastel vaja suunduda uude kooli. Paraku peategelaste teed läksid sel hetkel lahku. Selle aja jooksul kohtuti uute inimestega. Mõlemad kasvasid suuremaks, kuid hinges jäädi siiski väga lähedaseks. Just mõtete ja suhete kujutamise tõttu see film nii hea ongi.
Veel üks põhjus, miks see film nii hea oli, on soundtrack. Autoriks on jaapani helilooja Tenmon. Hästi lihtsad ja mõnusad meloodiad. Nagu ikka, meelejäävate heliträkkide puhul, tuleb hiljem need ka täiskogumikuna hankida. Selle käigus avastasin, et sama heliautor oli ka filmil Voices of a distant star (2003). Eriliselt mõnus materjal!
See on reegel, et igal aastal peab ilmuma vähemalt mingi hulk viiruse- ja katastroofifilme. Peale seda, kui esmakordselt(pole ka teist korda plaaninud vaadatagi) seda filmi nägin, siis hilisemaid samalaadseid teemakäsitlusi võtan pool-huumoriga. Need on tõsiselt totrad ja imelikud vaadata. 2012 oli meil ka meedias ära kommenteeritud - teadustegelaste poolt. Fakte, mis ei vasta ühestki otsast sellele reaalsusele, oli kümneid. Aga film ise, nagu oodatud, oli rekordeid purustav filmimaailma kontekstis. Selle filmiga minu meelest justkui katsetati, kas ja kuidas on kogu varasem 2012 ja maailmalõpu temaatika inimesi läbi meedia mõjutanud. Ja see töötas. Huvi teadmatuse ees, mis hõlmab kogu maakera, tõigi inimesed kinno.
Contagion on vaid üks film, mille võib võtta riiulist nimega "2012". Olgugi, et seal on põhiliseks hävitajaks viirus, siis on see sama toimiv kui üleilmsed hiidlained või kahekohalised Richterid üle maa.
Teema on nii lihtne kui vähegi olla saab. Ärireisilt Jaapanisse naasnud noor naine sureb. Väliste tunnuste põhjal peetakse algseks põhjusel mingit gripilaadset viirust. Siit otsene viide linnu- ja seagripiteemale, mis ajas kogu maailma reaalsuses tagajalgadele. Ka meil. Igatahes, teema arenedes on selge, et tegu on ülinakkava ja kiiresti leviva piisknakkusega. Nagu ikka, koguneb meeskond teadlasi - algab vaktsiini leiutamine. See ka leiutatakse, kuid nagu paranoilisele teemale kohane, siis vaktsiini saavad vaid valitud isikud. Või kellel on vastav ligipääs. Nii see jama kestab, kui ükskord otsa lõppeb.
Film algab ka veidralt. "Day 3, 5, 13" jne. Loendatakse päevi, tekitamaks võrdlusmoment viiruse laastavast levikust. Ja siis, filmi lõpus, näidatakse "Day 1". Kuidas kõik ikkagi alguse sai? See jääb vaatajale üllatuseks. Minule oli kogu see film suur pettumus ja ajaraisk. Tahtsin näha häid näitlejaid ja ehk ka huvitavat teemakäsitlust. Polnud ei ühte ega teist.
Haa, lausa parim asi, mida üle pika-pika aja näinud. Esiteks juba see, et tegu on jaapani toodanguga. Absoluutselt kõik tegelased on riisisööjad. Autentsus on nähtav ja tuntav. Video kvaliteet loomulikult alla madalaimat high-def pilti ja häält ei kannataks. Kogu manga ja anime maailm on mulle täiesti võõras. Suudan nimetada paar-kolme nime ja sinna kuulub ka digimon ja pokemon. Tasapisi on aga hakanud see teema avarduma. Nii ongi, et filmi teema põhineb koomiksil. Seniajani ma teadsin, et vaid ameeriklased on sedalaadi veidrad, et vorbivad koomikisikangelastest eeposlikke filme luua.
Filmis tuli muidugi teatud hetkedel lihtsalt vaadata ja püüda mitte mõelda, mis on tagataustal. Näiteks suured kujud, kes minu võhiklikul hinnangul võinuks olla Budha kujud, ei ole seda teadupärast mitte. Folkloor ja kultuur on neil sama tüüpiline temaatika, nagu eestlasel alkohol. Üks ei ole ilma teiseta. Pikkust oli omajagu – veidi üle 2h. Aga see läks kähku, mis on samuti üks hea filmi indikaator
Teema oli hea ja huvitav. Sarnaneb paratamatult Sae ja ühe teise filmiga, mille nimi mul ei meenu… Igatahes, ärgatakse ja avastatakse end ühes korteritoas, kus puudub väljapääs. Keset seda tuba on suur metalse välimusega kera, mille ümber ja kaasabil kogu mäng käima läheb. Just nimelt mäng. Tegelased on muidugi out of nowhere ja püüavad mõistatada, mis ja kus toimub. Peagi selgub, et kõiki neid ühendab miski. Kõik tegelased on tegelikult surnud ja nüüd asuvad n-ö vahepealses peatuskohas, kus tuleb mängida mängu. See mäng õpetab nii mõnelegi neist elu hindama ja leidma või märkama seda, mis teeb elu elamiskõlblikuks, väärtuslikuks.
Kohati tuli teatud lünki ja küsitavusheti ette, kuid põhiline mõte ei jäänud kaugele.
Näitlemist jälgisil päris hoolikalt. Valge inimene ütleb, et hiinlased ja jaapanlased on kõik ühte nägu. Võta üks ja viska teist. Tegelikult näideldi paremini, kui valge inimene out of Holly-school kunagi suudaks. Väga hästi ja huvitavalt esitati emotsioone. Ainuke asi, millest puudu jäi, oli kõneluste ilmekus. Aga see tuleb ehk sellest, et päeval vaatasin Ellery Queen (1975), mille juures just jäin jälgima imetlusega kõne ilmekust. Miks kurat tänapäeval seda ei tehta? Tõuseks nii mõnegi filmi reiting mitu punkti.
Gantz omab järge. See saab lähipäevil kindlasti ära vaadatud. Muuhulgas on ka veel mitu animatsiooni, mille pean antud hoo peal olles ära vaatama
Püha müristus! Leidsin filmi, mis saab minult sel aastal nähtud kõige sitema filmi tiitli. Ma ei mäleta enam, mis kuradi pärast ma ta hankisin. Kusjuures selle leidmine torrenti-poodidest on vist võimatu. Googlisse õiged märksõnad ja... no leiab, kui väga otsida. Aga ma ei soovita seda piina mitte kellelegi. Juhtus nii, et ma olin sellises olekus, kus selle filmi idiootsus ei tekitanud fataalseid hälbeid. Üldjoontes on see film aga puhas ajaraisk. Teema on muidugi huvitav - kosmos, üli-megasuur kosmoselaev, energiakriis ja lähenev must auk. Kõik vajalik ägeda filmi loomiseks. Õnnestuti aga nullilähedaselt. Tõesti, ma pole suuteline sellest filmist mitte midagi märkimisväärset välja tuua. Kui tavaliselt püüavad ameeriklased paaniliselt oma romance teemat igale poole istutada, siis selles filmis läks see ka üle käte. Kui ma ei eksi, siis inimkonna numbriks oli 18 miljasrdit. Ja siis, täiesti juhuslikult ja kogemata saavad Jupiteril(kosmoselaev, üli-megasuur) kokku kaks tegelast, kes olid mingid kunagised loversid. No ja siis nad jätkavad pool tundi oma pulmatantsu. Duh.
Piloodid einestamas. Kurat, see vuntsidega tüüp nägi välja nagu Borat.
Miks ma seda filmi vaatasin? Peaosas Gordon-Letussu, inspired by true story ja see film oli PÖFF 2011 listis. Mis mulle ei meeldinud? Näitleja Seth Rogen on lihtsalt väga häiriv ja tüütu tegelane. Mitte, et filmide puhul, mis USAs toodetud, karakterite arukus väga loeks, lihtsalt see näitleja on ülemäära igav ja nõme. Vähe sellest, et ta on häbiks kõigile potheadidele, on ka tema näoilmed praktiliselt sama erinevad kui Sylvester Stallone. Ma ei mäleta, millal viimati mind häiris ka tegelase hääl. See näitleja on igas filmis pool-räuskav ilma hääleta kisakõri. Hääletoon ei muutu kuigi palju. Kõige selle taustal naistegelane Anna Kendrick hoopis varju. Kuigi ta on päris asjalik näitleja.
Igal juhul Seth Rogen võttis minu hinnangut korralikul määral alla.
Blablabla...
Film ise on huvitava sisuga. Kui palju see true story on ma ei tea. Küllap veidi on, kui nii mainitud. Teema on vähihaigest poisist, kel lootused elule on täpselt 50%. Ja nagu selleteemalised filmid ikka, edasine kirjeldab tema võitlust kuni lõpuni. Mainin ära, et lõpp oli minu jaoks veidi ootamatu. Jäi mulje, et ka tegijad tegid seda just meelega.
On kuidas on, see film on pandud meelega raha tootma. Ses suhtes, et vähiga võitlev tegelane on koos oma stooriga juba piisav, et inimesed kinno ajada. Kuna see oli nüüd üle pika aja üks "vähifilm", mis suure vaatajaskonna ette jõudis, siis on ka kõrge IMDb skoor põhjendatud.
Film, mille otsa koperdasin suht juhuslikult, on järjekordne näide sisutusest. Pealkiri on selle puhul ehk põhiliseks tõmbenumbriks. Sisu? Seal ju polnud seda eriti märgatagi. Küllap iiri päritolu ja thriller, horror on piisavad märksõnad, mis tõmbavad vaatama. Paraku horrorit seal reaalselt pole. Põnevust samuti mitte. Ainsana tooks välja ehk vägivaldsuse. Seda esitleti päris efektiivselt. Story järgi on teema palgamõrvari ümber, kes kunagi feilis, kuid nüüd on tagasi vana töö peal. Arvestades, kuidas ta enda "tööd" tegi, siis ei imesta, miks ta feilis. Verd loobitakse igas suunas. Meeldejäävaim hetk filmis? See, kuidas ühte tegelast piinati ja haamriga taoti. See oli eriefektide mõttes päris muljetavaldav. Samuti saab see film "parim haamriga pähe" tiitli. Väga tõetruult esitatud kaader siiski üle ühe lisapunkti ei saa.
Nagu selgus, siis eestlased on ikkagi mingisuguse sammu horrori tribüüdi suunas astunud. Ega vist muidu seda avastanud polekski, kui juhuslikult selle otsa koperdades. Ja noh, oli ka eesti filmi isu.
Midagi märkimisväärset see film ei paku. Aga arvestada tuleb, et tegu on amatöörfilmiga, mis on atorile(ei meenu nimi) esimene täispikk(natuke üle tunni) film. Kasutada filmis ilma erilise näitlemisoskuseta tegelasi on küllaltki häiriv. Film ise koosnes aga ülesehituselt nagu puruks löödud aken. Hästi lühikesed kaadrid, mille jooksul siis vestlused ja tegevused pidevalt hüppasid ühest kohast teise. Minule meeldib just vaadata, kuidas näideldakse katkematut ja võimalikult pikka kaadrit. Aga kuna selle filmi puhul näitlemisoskusest rääkida ei saa, siis...
Aga see oli hea, et väga pikalt ei kestnud. Ka teema polnud eriti huvitav või siis kohati ka läbimõtlemata.
Hinnata on seda küllaltki keeruline. Kui arvestada, et tegu on eestlaste esimese katsetusega horror-laadset filmi luua, siis annab see kindlasti punkte juurde. Samas näitlejate valik koos teema ja selle esitluse läbimõtlemise ja mõtestamisega peaks toimuma esmajärjekorras.
Nagu ikka, sattuvad mulle teatud filmid ette alles aastaid hiljem, kui kõigil see nähtud. Sel seletamatul põhjusel sai Soovide Puu mul alles nüüd nähtud. Meeldis. Kohe väga meeldis! Alustada tuleks näitlejatest. Jurman ja Pähklimängi on mulle olnud üpris vähe nähtud näitlejad. Pähklimäge sai juhuslikult nähtud ühes Kättemaksukontori osas, Klassi sarjas ja Kormoranide filmis. Jurmai ainult Kättemaksukontoris. Igal juhul on tegu kahe näitlejaga, kes suudavad draamat ja komöödiat ühes ja samas filmis esitada ideaalsel kujul. Juhised annab muidugi autor, kuid selle edasikanne vaatajateni toimub ainult läbi näitleja.
Mis mulle veel meeldis, oli huvitav ja veidratest isikutest kokku pandud tegelaste valik. Väga mitmesugused inimesed käisid läbi. Vajab mainimist, et see pole ainult draama. Isegi teatud mõttes kaugel sellest, sest huumorit ja just musta huumorit on film täis.
“Kas saab ükskord vaikust?
litsimaja, raisk”
Teema on lihtne. Tüdruk nimega Liina (Pähklimägi) tuleb maalt linna oma õnne otsima. Maandub ta esialgu oma sugulase pool, kes töötab prostituudina. Samale erialale kandideerib ka Liina, kuid esimene ebaõnnestumine leiabki enda koha. Kuna kassamüüja koht erilisi nõudeid ei sea, siis saab sellest tema n-ö püsiv töökoht. Sealt edasine on juba vaataja avastada.
Teostuselt on film igas mõttes täiuslikult õnnestunud. Isegi taustamuusika vähesus jääb vaatajal märkamata. Samas mingit osa sellest siiski sooviks eraldi failina. Tekkib tunne, et filmi end credits taustaloo peaks eraldi välja rippima ja ära lõikuma.
Filmi lõppkokkuvõte oli kena. Pealkirja lahti seletada on paari lausega päris lihtne. Kusagil kasvab puu, mille iga leht täidab ühe soovi.
Seda filmi tuleks kindlasti võimaluse korral vaadata mõnes paremas kvaliteedis kui seda on tüüpiline DVDrip. Selle filmi puhul saab veel positiivseks küljeks pidada pikki kaadreid ja stseene, mille jooksul on tegelasin hästi huvitav jälgida. Kindlasti selle aasta parim film, mida seni näinud
Soomlaste 2010 aasta parim film. Humoorikas road-movie kolmest luuserist, kes peavad hommikuks digiboxi muretsema. Loomulikult on see odysseia täis hetki ja pöördeid.
Mind isiklikult ajas muigele asjaolu, et kõrvalepisoodides need (tava)soomlased ongi tegelikult sellised... lihtsalt minu arvamus (kes on soomes elanud, see saab aru).
Tasemel režissööri- ja operaatoritöö, head dialoogid (üks sõpradest paneb savo murdes ikka ribadeks kilde, millel tegelik point ka taga) ja korralik casting.
8/10
P.S. Tänud margusele, kes soovitas... minu kord edasi soovitada.
[Muudetud: 12.1.2012 DazBoot]
u call me freak, cuz ay'em different...
... i call u freaks, cuz ya' all look same!
Lõpuks saabus pikalt oodatud Johnny English Reborn mõistlikumasse formaati. DVDd ja HDd on saadaval alates üle-eilsest(vb tuleb veel üks või paar "üle"-d lisada). Ja muidugi tekkis suur rõõm, sest komöödiat, head komöödiat pole mina näinud väga ammu. Eelmise aasta sügisel sai soojenduseks vaadatud esimene film.
Teine osa jättis paraku natuke külmaks. Lihtsalt, seal polnud minu jaoks enam uusi nalju. Kontroitool, mille hüdraulikaga jamamine viib kõrgustesse ja laua alla... vana nali. Vanamutt, kes tuleb läbi taguda... vana nali. Kuninganna, kes saab peksa, sest English ajab ta sassi "originaaliga"... vana nali. Äpardused kassiga... oeh. No ja nipet-näpet muud joga sinna juurde. Kohati oli ka vähe koomilisemaid hetki.
Ja minust on saanud vist tõesti silmavärdjas. Uskumatu, kuid peaaegu pool filmist mõtlesin, et kas Englishi naisülemat mängib tõepoolest Gillian Anderson? Ma üldjuhul enne filmi vaatamist plotiga ei tutvu, sest see rikub põnvusmomendi ära. Aga tõepoolest. Peale silmade kissitamist nagu vampiir varahommikuse päikese käes, tundsin ta ära See oli hea üllatus. Filmi skoorile(mitte ost) punkt juurde!
Tegelikult teema algas päris hästi. English oli läinud enda keha ja vaimu turgutama ja arendama. Sealt on vaja ära tulla, et päästa maailm. Seekord on jälle olukord, kus MI-7 on sunnitud kasutama oma kõige nõrgemat lüli. Seejärel algab müsteerium, mis keerleb mitmekihiliste vandenõude ümber, mis on segunenud MI-7, CIA ja KGB ridadega. Ehk siis jälle - UK, Venemaa ja USA - kogu maailma vastu võitlemas või seda päästmas.
Kui film midagi väga head minu jaoks ei pakkunud, siis sai ära näha Rolls Royce, mida Atkins suvel(?) Top Gear saates reklaamis. Tõsiselt lahe ja suursugune tank
Räägitud on juba ka fimi kolmandast osast, kuid see pidi sõltuma teise filmi edust. Suuresti ebaloogiline mõte. Kolmas idee on hea, kuid praeguse eduga seda siduda ei saaks. Teema ja naljad tuleb lihtsalt paremini läbi mõelda. Praegu jättis Reborn väga tugevalt 007 remake mulje. See oli tajutav kogu filmi käigus.
Põhiline facial impression, mis kuvab ideaalselt tegelase juhmakust
Lõpetuseks veel teine hea koht, mille märkasin. Päris mitme viimasel ajal nähtud filmide lõputiitrite ehk end credits muusika on filmi üks meeldejäävamaid külgi.
Soomlaste 2010 aasta parim film. Humoorikas road-movie kolmest luuserist, kes peavad hommikuks digiboxi muretsema. Loomulikult on see odysseia täis hetki ja pöördeid.
Mind isiklikult ajas muigele asjaolu, et kõrvalepisoodides need (tava)soomlased ongi tegelikult sellised... lihtsalt minu arvamus (kes on soomes elanud, see saab aru).
Tasemel režissööri- ja operaatoritöö, head dialoogid (üks sõpradest paneb savo murdes ikka ribadeks kilde, millel tegelik point ka taga) ja korralik casting.
8/10
P.S. Tänud margusele, kes soovitas... minu kord edasi soovitada.
Ma ei ole tegelikult üldsegi agar soome filmide vaataja. Varasemast meenub ehk Pahat Pojat ja põhimõtteliselt on see kõik. Üks film oli veel, mida suutsin vaadata 25 minutit. Paraku sellel puudusid minule mõistetavas keeles subtiitrid ja kuigi soomlaste roppusi teame kõik, siis sellest jäi teema mõistmisel väheseks. Vaadatud Polaarjoone Sangarid oli aga absoluutselt igas mõttes õnnestunud film. "Soome parim film 2010" on vägagi õigesti märgitud. Mul küll puudub igasugune ülevaade nende 2010 aasta filmidest, kuid sellest paremat teha on raske kui mitte võimatu :D
Tegelikult ma pole ka kursis soome näitlejatega, kuid antud filmi puhul on cast just ülihästi valitud. Samas tihtilugu ei olene kõik vaid näitlejast. Huvitav karakter võib muuta pildi hoopis teiseks. See on muidugi juba näitleja oskustes kinni.
Teema on iseenesest lihtsaimast veel lihtsam. Võiks öelda, et ette on võetud miski selline, mis on ammu igavaks muutunud, kuid siis täiesti uus ja ideaalne asi leiutatud. Tundub nagu jalgratta leiutamine, kuid nii see on. Vähemalt selline mulje võib alguses jääda. Kui ameeriklaste road-moviede point on selles, et minnakse idiootse seltskonnaga kellelegi naist otsima või muud ebakainet, siis antud filmis on seda suudetud vähemalt naljakalt teha. Lollid hetked ja veidrused on just põhjamaade filmidele omased, ning töötavad ideaalselt.
Lühidalt öeldes on poisil ülesanne - tuua koju kaualubatud digiboks, et naine saaks õhtul Titanicut vaadata. Kaasa antud €50 kahaneb esialgu baaris sentideks. Seejärel annab naine teise ja viimase võimaluse - kas hommikuks on digiboks kodus või on nende 9-aastane kooselu läbi. Muidugi ei jää mees niisama vahtima. Võtab oma kaks mitte kõige nutikamat sõpra ja läheb seda seadet otsima.
Ma pole reaalselt filmi tausta uurinud, kuid vaated, mis seal esinevad, on väga lahedad. Muidugi, tegu on Põhja-Soomega ja sinna juurde kuuluvad suured lumised väljad koos meeletult suure ja avara taevaga, kus peegelduvad virmalised. Ei imestaks, kui need oleks olnud päris, sest graafikaefekti kohta oli kohati vaatepilt suht impressive.
Rohkem pikemalt seletada ei tahaks. Igal juhul, kes soovib näha head soomlaste komöödiat, siis seda soovitamata jätta oleks vale.
Möödunud aasta parimate filmide sekka kuulus kindlasti. Iseenesest juba näitlejate pärast tekkis vajadus filmi näha. Timberlake on minu meelest näitlejana oluliselt parem paljudest teistest tänapäeva "hollywoodikangelastest". Näidelda oskab ja ei näe pildil eriti totter välja. Kuigi maitse üle vaielda pole mõtet, siis näidelda mõistab ta edukamalt kui muusikat teha.
Seryfriedi nägin esmakordselt Red Ridin Hoodis ja seal ta jättis väga hea mulje, et tahaks nagu veel. In Times polnud ta sugugi halvem, pigem vastupidi. Sel aastal peaks ilmuma tuntud kirjaniku V. Hugo neveelipõhine film Les Misérables, kus ta mängib. Kedagi ta mulle meenutab, kuid ei jaga pikemat aega, keda...
Noh, Cillian Murphy on juba n-ö vana kala, kes on vaadata suht lollikindel variant. Siiski jääb tema parimaks rolliks Sunshine (2007).
Filmi temaatika oli huvitav. Üldse, eelmisel aastal ilmus päris palju filme, kus oli mingile teemale lähenetud teisiti. Tuleviku maailm on muudetud selliseks, et inimesed lõpetavad vananemise 25-aastaselt. Sealt edasi on neil veel täpselt aasta, kui keha surnult kokku kukkub ja kõik lõppeb. Selline n-ö tänapäevalik futurism. Huvitavaks ja kogu teemat suduvaks küljeks on see, et aega saab juurde hankida, varastada ja edasi anda. Sealjuures on absoluutselt kõik meie mõistes kulutused mõõdetavad eluajas. Bussisõit maksab 2h su allesjäänud elust. Telefonikõne paar minutit jne.
Ameeriklased tahavad ikka suuri asju üleilmseks ajada. Nii siis algabki peategelase juhuslikust kokkupuutest võõraga teatud mõttes maailmapäästeoperatsioon. Filmi lõpuks tekkis sarnasuses Bonnie & Clydega, suht selline partners i time.
Mõnus ja üldiselt sujuv vaatamine. Kohati ehk tekitab liiga tihti küsimusi sisuise loogika üle. Nagu näiteks see, et kuidas või millisel moel inimesed sündides "kella" said? Samuti see, kus asus n-ö juhtpult, kes suutis jälgida ja kontrollida seda, mil isiku numbrid nulli jooksid. See jäi nagu nähtamatuks. Ja kui on miski, mis kontrollib surma sekundi täpsusel, siis peaks loogika(fiktsioonist otsin loogikat) järgi olema miski, mis määrab ka sünniparameetreid. Ja mind hakkas huvitama, kust Sylvia(Seyfried) vahepeal uued riided sai?
Autorite Rain Tolk ja Andres Maimiku kolmas film Kormoranide ja Uuspõllu filmi järel. Eesti komöödiaid, häid komöödiaid, ongi vist ainult need tegelased suutnud välja mõelda. Uuspõllu Tartu-retke olen since ilmumisaastast 2007 vähemalt korra aastas vaadanud. Alati on see uuesti meelt lahutav ja naljakas. Kormoranid jooksis natuke viltu, kuid lai valik eesti näitlejaid tegi filmist hea töö.
Umbkotid on filmi nimena ideaalseks kirjelduslikuks märksõnaks. Peategelased mängivad reklaamiinimesi, kelle ülesandeks on teha kliendi tootest tarbijate silmis midagi erakordselt ihaldusväärset. Samal ajal on tegu inimestega, kes töötavad täiesti erinevas suunas. Tolk on otseses mõttes reklaamiteenuse müüja, kel on pigem hea näitlemisoskus kui reaalsed müügioskused. Maimik on aga n-ö isemõtlejast kunstnik, kes on rohkem huvitatud autorifilmidest ja üldisest filosoofiast.
Ma ei saa tegelikult aru, miks see film palju negatiivset tagasisidet sai. Tegelased olid väga sümpaatsed ja täiesti sellised, kellest sai lihtsa vaevaga aru.
Teemast võis välja lugeda päris palju sellist, mis on viimasel ajal meediast läbi käinud. Teatud skandaalid ja muud vingerdused. Minu jaoks muutis see filmi komöödia poolt üpris tugevaks.
Päris imelik tunne on vaadata ameeriklaste jõulufilmi kuu aega hiljem, kui actual jõulud on ammu läbi. Aga kuna DVD tuli alles hiljuti välja, siis pole midagi parata. Ei hakka nüüd seepärast uut jõulu ootama. Seda eriti, kui antud filmile sai pandud suured ootused. Esimesed 2 H&K filmi olid väga head ja naljakad, mida saan öelda väga väheste USA komöödiate kohta.
Reaalsuses oli aga see film täielik feil. Korduvad naljad muutuvad kolmandal korral tüütuks ja mõjuvad vastupidiselt komöödiale. Püüti teha midagi väga intensiivset ja wtf-wtf efektidest kubisevat asja. Noh, alustuseks see, et H(arold) ja K(umar) polnud ammu suhelnud. Miks? See jäi esialgsel vaatlusel selgusetuks. Alles olid nad mingid elusõbrad ja nüüd? Lausa tüüpiline, et sellise stsenaariumi järgi on üks n-ö normaalne inimene ja teine mõttetu pothead. Kuid, lõpuks panevad nad mõlemad ikkagi koos peale. No wtf!? Teised tegelased olid ka natuke liiga lollakad. Narko-teemaga mindi ka natuke vales suunas. See oli häiriv. Ja mis eriti(!) häiris - 3D. See film oli 3D, mis nägi kohati välja nagu tõsine 0 kvaliteediline pilt. Soundtracki polnud. Ainsad punktid tulevad Danny Trejo, kes on lahe näitleja. Üldiselt on ta mänginud actionites, kuid siin oli ta segane suguvõsa pea, kellele oli kõige olulisem asi pühade ajal kena jõulukuusk.
Neil Patrick Harris oli ka muidugi oma rolliga, kuid ei mõjunud enam samuti nii, nagu varasemates osades. Varem oli ta ikka oluliselt asisem junky-vaatamisväärsus. Nüüd oli ta justkui väsinud.
Mu animete kaust hakkab vaikselt üle ajama. Ses suhtes, et vaatamist ootavate filmide arv selles kaustas konkureerib varsti inglisekeelsetega.
Minu naaber Totoro on üks maailma ikoonsematest Aasia päritolu teoseid. Kui võtta võrdlus, siis seisaks Miki hiire kõrval või Tom & Jerry, Potsataja ja Gena kõrval. Filmi looja Hayao Miyazaki on tõeline geenius. Tekkib tunne, et on vajadus lähiajal kõik tema loodud filmid ära vaadata, sest mulle nähtute seas on Castle in the Sky, Princess Mononoke, Spirited Away ja Howl's Moving Castle. Tõsiselt meeldejääv ja mõnus vaatamine!
Ise ma vaatasin eestikeelse dubleeringuga versiooni. Lihtsalt see võimalus oli ja eelistasin dubleeringut vahelduseks subtiitrite lugemisele, sest peale raamatu lugemist on minu vaateväli üks suur udukogu.
Filmi teema, nagu suurem osa animesid, on üpris lihtne. Kaks õde, Satsuki ja Mei, kolivad isaga uude koju, et olla lähemal haiglale, kus nende ema ravil on. Olles kolinud uude koju, avastavad tüdrukud mõndagi huvitavat, mida esialgu peetakse vaimudeks. Ühel päeval juhtub noorem õde Mei nägema murus liikuvaid pikki kõrvu. Järgnes jälitamine, mis viis metsa, kus avastati hoopis teistsugused elukad. Suur ja veider elukas Totoro, koos oma kahe väiksema kaaslasega, kelle nimesid filmis ei selgunud. Igatahes nende metsaelukatega sõbrunetakse ja sattutakse huvitavatesse situatsioonidesse.
Üldse olid kõik tegelased filmis hästi muhedad ja armsad. Ei taha spoilida, sest üllatusmoment neid jälgides kaob muidu ära
Film on minu vanune ja tol ajal oli tegu kõrgelt hinnatud teosega, mis sai mitmeid esikohti festivalidel. Samuti pole filmi kõrge reiting aastate jooksul langenud, mis on üpris kaalukas fakt.
Filmid, mille tutvustuses on apokalüptilisi visioone nägev peategelane, tekitavad üldjuhul ühesuguse reageeringu. Neid ma näen maailma lõppu/Jeesuse tulekut on liiga palju tehtud ja nähtud. Ega ka teemaoksolev film polnud tutvustuse põhjal just eriline tõmbenumber. Olen hakanud filmide treilereid vaatama. Leian endiselt, et tegu on poolenisti spoileriga, sest kohad, mida näidatakse, jäävad liiga häirivalt meelde ja hakkavad segama vaatamist. Antud filmi puhul sai siiski treiler otsustavaks, mis tekitas huvi asja vastu. Samuti näitlejad ja imdb suht kõrge reiting.
Noore pere isa hakkab nägema nägemusi, mille tunnistajaks näib olevat vaid tema ise. Need muutuvad üha intensiivsemaks, ajades sassi reaalsuse ja unenäo. Algab peategelase isiklik võitlus enda normaalsuse tõestamiseks. Aga kes sind võtab tõsiselt, kui ema on kinnises haiglas skisofreenik?
Klišeesid jagub filmis päris hästi. Samas ei hakka nende kahe tunni jooksul vaatajal igav. Teema areneb küll vaikses ja rahulikus tempos, kuid jõuab üpris eduka lõpuni. Teatud mõttes julgen seda võrrelda Shutter Islandiga.
On teada fakt, et pimedatel on on nägijatest teravam kuulmine. Samuti on kurtidel parem nägemine. Antud teose kohta käib see võrdlus lausa ideaalselt. Tegu on 21. sajandi film noir tummfilmiga. Kuuldavasti ei pea paljud kinokülastajad sellele filmile vastu, sest puuduvad sisulised dialoogid. Kes mäletab, siis tummfilmides esitati sisu mõtte edasi andmiseks klippe, kus kirjas jutt, mõte või laused. Alguses tekkib tõesti võõras tunne, kuid minul kadus see täpselt 12 minuti möödudes kui tundsin, et see film on mõnus ja hea.
Heaks tegi selle just see, et puuduvad vestlused asendati ilmeka näitlemisega. Silma hakkas kohe alguses pidev naeratamine. Põhimõtteliselt saatis see kogu filmi. Sealjuures muutumata liiga tüütuks või häirivaks. Tihti on tänapäevastes filmides minu jaoks häirivad just ühesugusena näivad ja filmist-filmi ühtemoodi näitlemine. Hullemateks pean Seth Rogenit, Mark Wahlbergi ja Jim Carreyt. Need on kolm nime, kelle viimaste aastate filmides näitlemised on olnud 1:1 väljendusoskus.
Filmi puhul on mindud tõepoolest justkui ajas tagasi sinna, mil tummfilmid olid kogu kinomaailm. Teema ja sisu on lihtne, kuid samal ajal huvitav ja igati armas.
George Valentin on filmistaar, kes on oma karjääri tipus ja ühtlasi meedia ning publiku suur lemmik. Ühel juhuslikul hetkel sattub pildistamise käigus tema kõrvale tundmatu naine rahva seast - Peppy Miller. Aja möödudes muutuvad nad omavahel lähedaseks ning Georg aitab tal saada filmidesse rolle. Edu on suurem kui algselt oodati. Lõpuks muutuvad kahe tegelase rollid vastupidiseks. Peppy kuulsus tõuseb ja George langeb.
Filmi cast oli samuti ideaalselt kokku pandud. Peategelasi mänginud Bérénice Bejo ja Jean Dujardin on mulle täiesti tundmatud ja võõrad nimed. Kuid Artist suutis tekitada nende vastu suure huvi
Miks varem pole sellist asja tehtud nii kõrgetasemeliselt?
Tekkis võimalus vaadata vahelduseks midagi väga teistsugust. Viimane n-ö ajastufilm, mida viimati vaatasin, oli vist Blackadder. Tegu küll sarjaga, kuid väga autentne ja hea sari. Noor Victoria oli samuti suhteliselt meeldejääv oma autentse ja reaalsusega. Film on otseses mõttes eluloofilm, mille käigus antakse ülevaade kuninganna Victoria noorusest ja kujunemisloost. Kuigi minu huviorbiidist jääb Inglismaa ajalugu välja, oli siiski tegu huvitava ja nauditava vaatamisega. Hea oleks olnud muidugi eelnevalt teatud tegelaste taustade ja tähtsusrollidega tutvuda.
Filmi alguses antakse ette Victoria kroonimishetk. Seejärel hüppab film ajas tagasi ühe aasta, mille järel kogu edasine teema räägitakse. Võiks arvata, et kuningasoost tahaks olla iga inimene. Paraku oli Victoria puhul tegu isikuga, kes ei soovinud jätkata teed, mis oli talle otseses mõttes ette antud. Tema sõnade kohaselt võis paleed võrrelda vanglaga. Siiski edasine tegevus jätkus teadmisega, et enda roll tuleb vastu võtta ja kroonitud saada. Sama olulisena oli filmi teine teema - armastus ja selle arenemine tulevase abikaasaga - prints Albertiga. Seda esitati samuti igas mõttes huvitavalt ja nauditavalt. Nagu hiljem lugesin, siis nendevaheline armastus muutus lausa legendaarseks. Sugupuu sai jätku 9 lapse näol, kes liikusid üle Euroopa erinevates kroonitud liinides - Saksamaa, Rootsi, Norra ja paljud teised lõunamaised maad. Aga see on juba pigem tava.
Näitlejate valik oli samuti igati õnnestunud. Peaosalist Emily Blunti ma nii väga näinud polegi. Ainsana meenub vist The Adjustment Bureau. Igal juhul sobis ta antud draamasse ja mängitud rolli ideaalselt.
Keskkond, riietused ja kõik muu selline oli kena, ilus ja ajastukohane. Üks kostüümidest, mida Victoria kandis, oli originaali koopia, mida hoitakse ühes UK muuseumis. Kõik Victoria kostüümid, mis tal filmis seljas on, olid kindlustatud £10 000 väärtuses. Juurde lugedes leiab veel mitmeid huvitavaid fakte, mis muudavad nähtu mitmes mõttes paremaks.
Kindlasti on tegu parima ajaloolise draamaga, mida olen näinud.
Neegrid on loomu pärast sündinud kolme andekusega - bassi mängima, kanepit suitsetama ja komöödiafilmides mängima. See võib vabalt olla stereotüüpne arvamus, kuid sellised väited ei tekki alusetult. Tihtilugu on filmid küll eriliselt odavalt tehtud, kuid on rohkem komöödiat täis kui tänapäevased mitmekümne-saja miljonilised "kassahitid".
Must Dünamiit on oma karakterilt võrreldav Austin Powersiga - mees, kelle iga liigutus on eepilisem kui eelmine, keda naised jumaldavad ja kõik muud pudinad kummardavad. Vigu see tegelane ei tee, mitte kunagi.
Kui Black Dynamite'i ainuke vend ära tapetakse(paha narkoaine tõttu), siis nagu ikka, tuleb asuda otsima süüdlast ja see siis maha lüüa. Kuna paha tegelane on narkoga rikkunud ära kogu kohaliku noorsoo ja levitab haiglast õlut, siis on missioon lausa kogukonna hüvangut silmas pidav.
Kogu film on täis idiootseid hetki, repliike ja nalju. Tegelased jäävad seejuures kõik ülimalt tõsiseks ja usutavaks. Teadlikult on kasutatud n-ö ebaproffe näitlejaid, kuid filmi vaadates see ei ilmne mitte kordagi.
Riietus väärib ka mainimist. Väga 70's stule
2010 ilmus taani uuriv-ajakirjaniku Frank P. Poulseni film, mis uuris mobiilides kasutatavate mineraalide - koltaan ja kassiteriit - päritolu. Väite kohaselt on nn probleemsed mineraalid pärit Aafrika kaevandustest, mis teenivad kohalike sõjapealike tulusid, orjastavad ja saadavad kohalike peal korda hirmsaid tegusid. Filmis võeti sihiks selgitada välja kolmandikku maailma mobiilidest tootva ettevõtte - Nokia - kasutatavate materjalide päritolu. Kuna filmi rahastasid 6 EU riiki, sh Soome, siis sai reporter suht vabad käed reisimaks siia-sinna ehk Kongo ja Soome vahet. Kuigi alguses jäi väga tugev anti-propaganda maik filmist, siis poole peal hakkas pilt siiski tervikuks kujunema. Võib uskuda, et näidati reaalseid illegaalseid kaevandusi, mille kaudu kaevandati vastavaid mineraale, mille ostis kohalikult "müüjalt" kokku Nokia. Connecting people sai kohe hoopis teise tähenduse.
Lõppkokkuvõttes täitis film dokumentaalina enda ülesande täielikult - hakati teadvustama probleemi. USA võttis vastu isegi vastava seaduse, mis kohustab kontrollima elektroonikaseadmetes kasutatavate mineraalide jms päritolu. Euroopas see endiselt ametlikult ei kehti. Kuigi Nokia väitis, et seda teha on võimatu, siis antud väide lükati ümber täielikult. Üldse, väga halb maik jäi kogu sellest teemast. Samas, äri on äri. Kedagi tegelikult ei huvita, kuidas ja mis kusagilt pärit või milline on taust. Loeb see, et on toode, mida massiliselt tahetakse ja mille eest ollakse nõus maksma. Me oleme liiga kaugel, et sealsetest probleemidest huvituda. Kuid kasutada igapäevaseks suhtluseks vahendit, mille nimel on reaalselt inimesed surnud?
Eelmise aasta thriller ja minu listidesse läheb kui lõksufilm. Seltskond(9 nägu) võõraid lähvad Wall Streeti peole, kuhu ülemisele korrusele saamiseks kasutatakse lifti. Et aega säästa, siis lift ei liigu enne, kui see täis on rahvast lubatud piirini täis. Nii saabki kokku hea ja erinev seltskond. Kõik läheb justkui hästi, kuni üks väike kuri plika tahab klaustrofoobiat ja muud hullust põdevat meest hirmutada ja vajutab stop-nuppu. Seal see lift siis peatub. Kõrgel ja täpselt korruste vahel nii, et välja ronida ei saa. Ei tööta ka tüüpiline lifti "katuseluuk". Seal nad siis on, nagu 9 kilu karbis. Nagu varsti selgub, siis appi tulemas pole ka õigeid inimesi - elevator people. Lisaks on kahtlus, et ühel neist on kaasas pomm
Oli küll odav film ja shitty näitlemine, kuid täiesti vaadatav. Filmi eelarve oli pool miljonit $, kuid seda oleks pakkunud suuremaks hindeks. Hästi kukkus välja tegelaste iseloomude kaardistamine. See on sedalaadi low-rated film, mille järel ei tekki tunnet, et jälle on 90min su väärtuslikku aega röövitud. Pritsivat verd ja soolikaid saab ka. Selles suhtes ka nagu täismäng. Aga mitte üle pingutatud
Hinne 6/10
Al Pacino on minu silmis jäänud meeldejäävaks väga vähestes filmides. Arvestades, kuidas teda hinnatakse siin-seal. Siiski mulle seostuvad tema nooruspõlve suursaavutustena esiteks Scarface (1983) ja sinna lähiaastastesse jäävad Ristiisa rollid. Muidu on minu jaoks suh meh? tegelasega.
Aga teemaks olev film paneb teda kui näitlejat jälle veidi enam hindama. Teemaks on esialgu hinnates tegu biograafilise kehastusega, kes tappis enam kui 130 patsienti ja seeläbi sai maailmakuulsaks nimega Dr. Surm. Jack Kevorikan oli arst, kes aitas kaasa üle 130 haige surmale. Kohalik meedia kajastas tema tegusid möödunud aastal, kui ta ise suri. Arst, muusik, kirjanik ja muidu andekas inimene, kelle seisukohad tekitasid siiani kestva vaidluse eutanaasia üle.
Tegu on ühe õnnestunuima biograafiafilmiga. Vähe sellest, et näitleja on suutnud ideaalselt mängida reaalse isiku malli, on ka kõik ümbritsev tehtud autentsena. Filmis kasutati ka reaalseid kaadreid, mille Jack Kevorikan ise filmis.
Hästi tõsteti üles eetika küsimus. Kui arstil on kohustus säilitada iga hinna eest inimese elu(Hippocratese vanne), siis kas surm pole elu osa? Nagu, ikka, meedia maalib reaalsusest selle pildi, mida paremini ostetakse. Arstist tehti sarimõrvar. Assisted suicide ei tähenda aga mõrva. Otsuse tegija on täi mõistuse juures rasket haigust põdev inimene, kes avaldab soovi võimaldada endale nupuvajutus, mille järel kõik lõppeb... või siis kannatada mõned aastad kusagil haiglas ja seal piinarikkalt kõngeda. Seega võeti teemaks eetiliselt väga tundlik teema. Et mida arvestada - inimese enda otsust või ettekirjutatud reeglit?
Mis veel huvitavat filmis selgub. Ameerika on tõepoolest seadusriik. Kui Kevorikan alustas, siis osariigis puudus vastavat protseduuri keelav seadus. Polnud kuritegu anda inimesele vahendid, millega enda elu lõpetada. Mõistagi see seadus tuli ja nii sai see kuriteoks. Ilma seaduseta pole kuritegu.
Kogu aastatepikkuna protsess sai selgelt ja loogiliselt kokku tehtud väga heaks portreefilmiks. Soovitan vaadata lisaks veel ka reaalseid intervjuusid, mida Kevorkian muuseas andis ka saatele "60 minutit".
Maailma tabab tavapärane zombie viiruse puhang. Mees kes on mingil põhjusel välis lähetusel aafrikas. Jääb lõksu, kuna viimane evakueerimis lennuk kukkus koos temaga alla ja tema oli ainus kes ellu jäi. Film keskendub sellele, kuidas ta üritab läbi aafrika ja surnud neegrite koju ameerikasse jõuda.
Film on üllatavalt põnev ja huvitav. vähemalt minu jaoks. Oli isegi tsipa õudne.... nii et kiidan heaks.
7/10
Zombie Apocalypse (2011)
Vaatasin siis SyFy kanali toodetud zombie filmi kus ühes osas Vhing Rhimes. Kõige õudsam zombie film ever - Õudsalt kohutav.
Näitleja töö oli puine aga ma oleks sellega hakkama saanud.
Screenplay oli ette arvatav, ma oleks sellega hakkama saanud.
Kuid ma ei saa hakkama, kui suur telekanal teeb telefilmi ja ta ei suuda eriefektide peale niipalju kulutada, et see oleks vähelgi määral usutav.
Terariistad ei puudutanud zombiesid aga sellegi poolest päid ja muid jäsemeid lendas kahte lehte.
Veri oli naguq paintis tehtud. Ühes kohas oli näha kuidas mõõk kuidagi imelikult kahestus arvatavasti oli after effectsiga timmitud misket ja see jäi kahe silma vahele....
Rubbish igatahes.
"Noo.. aga Myrte see on telefilm... nad ei peagi tegema midagi uhket"
SyFy on vga uhkeid asju teinud mis mulle väga meeldivad. SGU näiteks.
Pealegi on youtubes Zombie sari "Bite Me" milles on t-äitsa head efektid ja kui mõned tüübid youtubes suudavad realistliku asja teha siis üks telekanal peaks ka saama.
Ega ausaltöeldes suurt sellest filmist ma ei oodanudki. Samas, kogu asi algas ja kulges lõpuni teatavas unelaadses atmosfääris, mis muutis vaatamise mõnusalt rahulikuks. Tegevused toimuvad tüdrukute internaatkoolis, kus põhitegelased keskenduvad just kirjanduse õppimisele. Kõik on tore ja kena, kuni jõuab kohale uus õpilane - Ernessa. Tema olek ja käitumine jätab teistele veidra mulje. Ühel hetkel märkab üks peategelastest, et Ernessa sarnaneb hetkel loetava raamatu tegelasega, kes on vampiir. Taustaks püüdis oma liini elada ühe peategelase isa surm - enesetapp, mis ei andnud rahu.
Kuigi film on kategoorias horror ja thriller, siis reaalselt polnud selles ei õudu ega hirmu. Positiivseks saab pidada kenade tegelaste valik, mis oli küll suhteliselt piiratud.
Režissöör, kes tegi enda elu teise filmiteosena "Ameerika psühho", on selle filmi järgi otsustades üpris nullilähedase maitsega. Raamat võib olla hea sellest filmist hoolimata.
Lugu siis palgamõrvarist, kes näiliselt juhuslikult satub preestri juurde oma pattusid pihtima.
Kui ma vaatasin, siis ma ei saanud aru alguses, et mis kamm selle filmiga on midagi nagu häiris. Oli selline hakitud. Tegin wiki/imdb lahti ja sain teada, et oli veebi seriaal, mis hiljemalt siis kokku monteeritud. Pärast seda enam ei häirinud.
Kiefer teeb oma rolli vga hästi ja John Hurt kes on palju vga häid rolle teinud on siingi täiesti arvestatav.
Meenutas tsipa filmi Sleuth. Mis jätkuvalt on mul lemmik film. Seega olen positiivselt meelestatud pärast selle vaatamist.
![[*]](images/davis/default_icon.gif){kind=icon}
lihtsalt statham on nii kõva vana peab ühe punni andma:D
$15 000 000 pole seal mitte mingi väärtus. 
