Nende aastatega, mil mina olen eesti keelt ja grammatikat õppinud, on kõik ainult allamäge läinud. Keel, kui selline, on väga lodevaks muutunud ning ka reeglid on vastavalt sellele nõrgemaks teisendatud - võib ühtemoodi, võib teistmoodi. Sellist ühte ja suurt Tõde nagu ei olegi. Seetõttu on ka igasugused mittemidagiütlevad väljaanded absoluutselt silma vigastavad ning aju kahjustavad lugemismaterjalid. Siinkohal võib muidugi ka pikalt filosofeerida küsimustell - kes neid loeb? miks neid loetakse? kuidas nad üldse veel eksisteerivad? Vastused saab muidugi online-kommentaaridest, kus iga iseennast arvamusliidriks pidav isend võib välja pritsida just seda, mida sülg suhu toob. Mõne erandiga siiski - üks sajast teab ka midagi asjalikku ja teemakohast öelda. Loomulikult oskab see väike erand kasutada kõiki elementaarseid kirjakultuurile omaseid detaile kasutada - suur/väike täht, kirjavahemärgid ning jätab välja ebatsensuursed väljendid. Minu pika kommentaari point - keeleseadused tuleb rangemaks tõmmata ning lihtsalt peab must-valgelt kirjas olema, mis on sobilik ja mis kindlasti mitte! Selline aasimine, et saab nii ja saab naa, ei lähe kohe mitte. Ja kui paraneb väljaannete keeleline sisu, siis väheneb ka ajukahjustusega kommenteerijate hulk. Vähemalt on minul selline seisukoht.
Kermit 'le - Oled sa varem keeletoimetajana töötanud? Oskad sa ette kujutada, mida sa reaalselt tegema hakkad? Väga mitmed minu tutvusringkonnast arvasid (kaasa arvatud mina), et see on selline hea vaba graafikuga töö ning midagi rasket seal ju pole - lihtsalt parandada vead ja kõik. Tutvustan natuke selle tumedat poolt - tihtipeale on artiklid nii ajuvabalt kirjutatud - puuduvad selgelt arusaadav sissejuhatus ning kokkuvõte jätab soovida - need pead SINA uuesti kirjutama, et artiklist elulooma saada. Ka kõige raskemad artiklid suunatakse aja möödudes sinu kaela - kui hakkama ei saa, võid ju alati minema jalutada. Kaastoimetajad suunavad oma tööd sujuvalt sulle - sina teed kogu töö ja nemad saavad selle eest kiita. Kedagi ei huvita, et sina just nende käkerdisest loetava materjali tegid. Aga selline on minu visioon - mina jalutasin päeva pealt minema, kui mind süüdistati selles, et ma tahtvat toimetaja ametit üle võtta. Mis siis, et rügasin kordades rohkem, kui kõik ülejäänud kohvijoojatest kontorimimmid, kes küünte lakkimise vahepeal ka ÕS-i lappasid ning klaviatuuridel klõbistasid, kui ülemus korraks pea ukse vahelt sisse pistis. Muidugi tähtajad-tähtajad-tähtajad. Ülemus helistas mulle öösel kell 3 ning esitas tungiva küsimuse:"KUS ON ARTIKKEL???" Mis siis, et see läks trükki alles järgmisel ööl ning aega esitada oleks veel olnud hommikul kella 10ni. Lihtsalt - tahtis näidata, kes on boss ja kui tal on seda artiklit öösel kell 3 vaja, siis on see puhtalt sinu enda teha, et see talle ka saata oleks. Olenemata kellaajast. Ahjaa - mina toimetasin ühe väljaande naisteka artikleid - niiet igasugustest "ilunippidest" ning geelküüntest-juuksepikendustest-solaariumipäevitustest-nahahooldustest võiksin hauaservani juttu vesta.
Alustuseks soovitan sul ennast kuskile väiksema tiraa˛iga väljaandesse sokutada, sest Postimees Online on igale keeletoimetaja-tudengile liiga suur amps.

Ahjaa - olles koos töötanud AjuSaagimiga, võin öelda, et nii mõttetut ennasthaipivat inimest pole ma elus kohanud. Ainus, mis tal hea on, on tema suuvärk. Tõepoolest - verbaalselt oskab ta ennast väljendada - kuid kõik ülejäänu... Jäägu iga inimese enda otsustada.
Vabandan siinkohal oma grammatikavigade eest - elan lihtsalt võõras keskkonnas ning emakeel kipub vaikselt-vaikselt unustuste hõlma kaduma.
Who slept in my car? Aaaaaa... Roxette!